MART AVI, Ad Astra, Par Avion
Fotod: erakogu
Mart Avi (28) on Eesti laulja ja muusikaprodutsent, kelle kõik albumid on jõudnud kohalike kriitikute aastaedetabelite tippu. Avi on üks neist meie artistidest, kellest on leitud potentsiaali Eestist väljapoole murdmiseks. 

Tõepoolest – kiitust ja tunnustust on tilkunud mitmelt väljamaa eksperdilt, ning eriti just Avi kontsertesinemiste suhtes. Avangard-popi artist Mart Avi pole kodumaal rahvahulkade huulil olev nimi. Arusaadav, kui mõelda, et tema vaid albumitele salvestatud loomingut on iseloomustatud sõnadega enigmaatiline, eksperimentaalne, elitaarne. Või egotrippav: „Paistab, et ta ise saab aru, mida teeb!” Kõik on aga muutumises, sest Avit on hakanud huvitama lühiformaadid. Ehk lööklood! Hoiame kuulmisorganid töös. Teisalt on tema ellu siginenud strateegia. „Mulle tundub, et sihte olen hakanud võtma alles hiljaaegu. Õnneks jõudsin selle aja ära oodata! Pisut teistlaadi käik on sees. Nagu oleks autorallist tuttavad kiiruskatsed vahetanud Le Mansi 24 tunni võidusõidu vastu.“

Fotod: erakogu
Suur Pauk

Mart meenutab, et muusikupisik tegi temasse pesa juba lapseeas. „Peamiseks tõukeks sai põrutav avastus, et koduse kassettmakiga on võimalik heli talletada. Asusin salvestama jabura sisuga raadiosaateid, kus lõõritasin vaheklippideks tuntud lastelaule,“ räägib Mart, et audio kõrval sai mõeldud ka filmi-
stsenaariumide peale. „Kui hakkasid levima kuuldused, et ühe lasteaiakaaslase vanematel olevat videokaamera, asusin mõtlema, kuidas ühes mahajäetud hruštšovkas sõpradega „Terminaatorile“ järge filmida (film, mille üks vanem poiss mulle suure õhinaga ette kandis, aga mida mul päriselt näha ei õnnestunud). Kaamerat mulle mõistagi ei laenatud, ent punase vildika ja vee baasil loodud kahvatut kunstverd sai valgel betoonil testimas käidud küll.“
„Märksa hiljem kordus sarnane muster seoses esimese arvutiga,“ jätkab Avi, „mis tänu vahepealsetele arengutele ja oluliselt laienenud kõrvaringile kandis mind tõsiseltvõetavama loome juurde.“ Mart möönab, et muusikalisi mõjutaid on tal mustmiljon ja seda väga laia spektri ulatuses: „Olen suhteliselt kindel, et tundidesse arvestatuna on minu kõrvadest mu lühikese elu jooksul läbi voolanud rohkem eripalgelist muusikat kui enamusel terve eluea jooksul. Need tunnid loevad. See on minu peamine relv.“


Avi käsul, minu soovil

Tihti võrreldakse Avi loomingut Scott Walkeri, David Bowie ja Billy McKenzie ning teistegi lauljatega. „Seal otsitakse analoogi minu vokaalmaneerile, ent mitte üldisele helipildile,“ selgitab Avi. „Bowie’st on saanud justkui Rosetta kivi moodsa aja persoonipõhisele autorimuusikale. Paralleele temaga on võimalik leida pea iga tänapäevase eraldiseisva popartisti näitel. Mäletan, et avastades oluliselt obskuursema Billy MacKenzie, kogesin suurt äratundmisrõõmu, tundsin hoopis seal iseennast ära.“
Mõned vast teavad vene muinasjuttu tobukesest Vanjast, kes haugi püüdis ja selle siis vette tagasi lasi, kui kala kõik tema soovid („Havi käsul…“) täita lubas. Märkimisväärselt intelligentsem Mart ei paista toetuvat soodsale saatusele ega kuldkalakesele, vaid tahab oma elu ja loomingu kulgemist ise dikteerida: „Mind motiveerib hästi elatud elu, haaravalt veedetud päevad. See ei tähenda naudingute jada, vaid luksust, et igasugune edu saabub minu enda tingimustel ning ka argielu tüütuid osiseid saadab varjatud rõõm sellest, et ma ses imelikus maailmas hakkama saan.“
Loominguline töö tuleb samuti ikka endal ära teha. „Hooti on raske aru saada, millal see töö algab või lõppeb. Ka hommikul trollibussis ühest linnajaost teise loksuv aju võib olla muusikastuudio, milles prõksuvad ideed teostuvad õhtul stuudiolaua taga või pudenevad tolmuks, et mõni aasta hiljem juba muteerunud kujul naasta. Praktiline töö, mis puudutab lugude lõppsalvestust või ka näiteks videote planeerimist, kipub olema tsükliline ning sarnaneb ehk tunnuste poolest sellega, mida profispordis nimetatakse vormi ajastamiseks.“


Behind every man…

Öeldakse, et iga tegusa mehe taga on üks tubli ja tugev naine – kellel ema, kellel teinepool. Mart möönab, et temalgi on kodurindel väärt kaaslasi, kellele toetuda. „Nimesid nimetamata – supermõistusega lennusaatja ja superviisor, salaagent Hollandis, visa hingega ihurežissöör, terava vaistuga majaboss, teraskõrvaga tehnik,“ loetleb Mart, lisades, et hiljuti võttis ta endale ka kuuejalgse robotassistendi, kes aitab tal trükkida fännilehte AVIZONAS.
Puhtalt kunstiga ta 100% ei tegele, mustad nõud saab ise pestud, aga „näiteks tekipüüride vahetust sooviks küll kuidagi automatiseerida“.

Päevatöö võlud

Samuti ei saa Mart endale veel päevatööst loobumist lubada. Mardi taust on eripedagoogika ning ta on aastaid töötanud ühes rahvusvahelises üldhariduskoolis abiõpetajana. „Pean väga oluliseks seda, et minu päevatöö ei hõlmaks endas arvuti taga istumist ja lõputut virtuaalset kommunikatsiooni. Mõistagi piirab see jaburalt suurel määral minu valikuid, ent võit elukvaliteedis on seda väärt. Seda lihtsam on pärast päevatööd näha sülearvutis utopistlikku ideede generaatorit – justkui oleks taas millenniumivahetus –, mitte mingit tüütut argiobjekti!“
Mart ütleb, et koolis töötamise võlud on väga mitmetahulised: „Selles ühildub tasakaalu pakkuv rutiinsus, virgutavalt sage improvisatsioon ja eluterve vastutus. On igapäevaseid väikeseid võite, mis teevad meele muhedaks. Pealegi, maru lahe on olla kursis sellega, kuidas noored mõtlevad, mida kultuuriliselt tarbitakse, milliseid nalju tehakse jne. Kooli rahvusvahelisus võimendab kogu sedalaadi info mitmekesisust.“

Elavana laval

Just kontsertesinemised on olnud Avi jõudemonstratsiooniks. „Enne iga esinemist kirjutan väikselt markeriga peopesale ühe kindla kolmetähelise kodeeritud lühendi. Iga täht tähistab ühte kindlat märksõna. Midagi maagilist nendes kolmes elemendis pole, need aitavad mul hoopistükkis teatavat reaalsustaju säilitada,“ paljastab artist.
Olles esinenud nii Inglismaal kui ka teisel pool maakera Taiwanis, räägib Mart, et tema veidraim ülesastumine oli Samara linna rannafestivalil ainsa lääne artistina. „Lavast paari meetri kaugusel laius lõõskava päikese all pikaks venitatud Peipsi järve meenutav Volga jõgi, millel kulgesid vanarauda vedavad roostes lootsikud. Esinemiselt astus läbi ka Samara oblasti kultuuriatašee, kes olevat lausunud: „Jah, väga hea, võib rohkem avant-garde’i tuua!” Kohalikus päevalehes võrreldi Avit aga 90ndate popstaari Rick Astleyga!“

„Enne iga esinemist kirjutan väikselt markeriga peopesale ühe kindla kolmetähelise kodeeritud lühendi. Iga täht tähistab ühte kindlat märksõna. Midagi maagilist nendes kolmes elemendis pole, need aitavad mul hoopistükkis teatavat reaalsustaju säilitada.“

Hitihoiatus!

Avi on läbi aastate olnud üks kriitikute soosikuid ja tema albumid on ekspertide tabelis figureerinud kõrgel kohal. Kindlasti on tema põnevad odüsseiad-albumid selle ära teeninud. Kas ta määratlebki ennast kunstnikuna, kes käsi kommertsiga ei määri? Olles hea popmuusikaajaloo, sealhulgas hittide ajaloo tundja, küsiks, kus on tema enda hitid?
Mart möönab, et teismeeast saadik on tal fookus olnud albumi-, mitte singliformaadil. „Tõenäoliselt seetõttu, et mulle tõesti meeldib kuulata muusikat albumitena, otsast lõpuni.“ Avi ütleb, et oma viimase albumiga „OtherWorld“ saavutas ta teatava vormilise täiuse. Nüüd, mil ta arvab, et tõesti valdab albumiformaati kui sellist, on ta valmis hitte tegema. „Hea lühijutt võib olla parem kui tosin romaani.“ Kõik on vormistamise küsimus, Avi leiab, et ka juba üllitatud albumitel leiaks „radu, mida oleks võimalik mõningate ajaliste ja vormiliste muudatuste kaudu küllaltki tõhusaks ühekordseks pop-särtsuks kohandada.“ Aga tõesti, sel aastal ilmub ka hulk eraldiseisvaid lugusid ja neist esimene videosingel kannab nime „Spark“. „Minu seni ägedaim lugu!“
Mart selgitab: „Väga hästi tehtud popmusa on kahtlemata kunst ja umbes sama palju nagu on jube halba kommertsi, on kehva nn underground-muusikat, mis kannab endas tugevat kunstilist taotlust, ent ei küündi selleni või on lihtsalt liiga tuhm.“


Kas kunst solvab?

Noore mehena on Mardil oma maailmavaade, elufilosoofia ja väärtushinnangud täiesti olemas. „Mida rohkem me maailma kohta teame, seda rohkem mõistame, et see on küllaltki vigane ja on alati nõnda olnud. Mistahes valdkonnale või süsteemile keskendudes hakkavad ilmnema selle probleemid. Ka parima tahtmise juures ei jaksa üks inimene kõigi nende murekohtade ja hirmudega tegeleda, neid teadvustada, neid mõista, nende vastu võidelda, neid endas kanda.“ Küll on aga Mardi arvates võimalik elada nii, et sa ühtegi teist inimest isiklikult ei alanda ega ründa, ei füüsilises ega virtuaalses ruumis: „Selle nimi on viisakus ning see on üks kõige lihtsam ja lahedam asi, mida meeles pidada, et tõsta nii enda kui ka teiste elukvaliteeti.“ Samas rõhutab Avi: „Kunst, mis on olemuslikult mäng, ei pea olema viisakas. Ma ei saa öelda, et ükski kunstivorm oleks mind elu jooksul kuidagi otseselt solvanud.“

Tähed taevas ja kossuväljakul

Mart on suur teesõber. „Taiwanis esinemisest saadik olen küllaltki süvitsi teelainele sattunud. Erisuguseid oolongeid või mitukümmend aastat maa sees laagerdunud hiina pu-erh’e proovides olen kogenud senitundmatuid maitseid ja lõhnu. Tõenäoliselt leidub minu organismis küllaltki palju Aasia päritolu mikrofloorat, millel on soojad suhted kodumaist päritolu piimbakteritega. Head teed rüübates on ka eriti mõnus raamatuid lugeda või uut muusikat avastada.“ Liikudes muusikukarjääriski n-ö tähtede poole, huvitavad teda ka taevatähed. „Sobivates oludes kaardistan astrobinokliga öötaevast ja luuran planeete,“ räägib Mart, lisades: „juba lapsepõlvest saati jälgin ja analüüsin ookeanitaguses korvpalliliigas NBA toimuvat, mille finaalmängud tähistavad minu jaoks pika ja loodetavasti sooja suvepuhkuse algust.“

Külapoiss suurlinnas

Pärit on meie avant-pop-vokalist kunagisest kolhoosikeskusest nimega Vara küla, mis paikneb tänapäeval Peipsiääre vallas. 16-aastasena liikus Mart sealt edasi Luksemburgi, kust naastes elas paar aastat Tartus. Tallinnas on Avi elanud juba „kummaliselt kaua“, päris kahekümnendate algusest saadik, kuid endiselt mõjub see pigem vahepeatusena. „Selles pole süüdi linn, vaid ma ise – psühholoogiliselt olen harjunud liikuma väiksemast ühikust suurema poole. Hetkel ei tundu mulle Tallinn oluliselt suurem kui paarisaja elanikuga Vara küla, mis on viimase kümnendi jooksul samuti väga palju muutunud.“ Ometi ei näe Avi enda jaoks Euroopas Tallinnale paremaid alternatiive. „Tallinn on mitmekesine, enam-vähem taskukohane, sadamalinnale kohaselt maruline, heas mõttes skisoidne – sügava ajalooga, ent samas kuidagi ajalootu. Tallinna geograafiline positsioon ja avarad vaated tekitavad mulje, et oled millegi horisondil – see on justkui äär, millelt võib alla pudeneda.“
Mart mäletab ka oma esimest Tallinnas-käiku. „Olin kuue-seitsmeaastane. Külastasin allveelaeva Lembit (mis paiknes tol ajal veel Pirital vees), kus tagusin pea vastu periskoopi oimetuks. Seejärel sai käidud teletorni tipus, kus jättis kustumatu mälestuse kaugustes kõrguv äärmiselt tontlik ja ähvardavalt massiivne betoonhoone, mis hakkas mind hiljem unenägudes kollitama. Kümmekond aastat hiljem sain teada, et tegemist on Muuga sadama viljaterminaliga, mis on üks maailma suurimaid analoogseid hooneid. Asjaolu, et minu kodukülas oli viljakuivati justkui kiriku staatuses, aitab ehk mõista, miks see hoone mulle kummitusena hinge puges.“

Tallinna lemmikud, plussid ja miinused

Janustele hingedele soovitab Avi Tallinnas „ebamugavalt kitsast ja kummalist Ufo Pubi, peale mida tasub otsida vaheldust Põhjala Tap Roomi tööstuslikust avarusest ja viimase peal joogivalikust. Ööbida võiks otse loomulikult Olümpia hotellis, sest see paistab igale poole kätte – hea kasvõi Pirita promenaadil patseerides kodutee üles leida.“
Avi liigub linnas valdavalt jala, vajaduse korral kasutab hoo pealt ühistransporti ja hindab Tallinnas sellisel viisil navigeerimist küllaltki mugavaks. „Eks sedaviisi liikudes paneb ka silm rohkem tähele,“ märgib muusik, kellele tekitavad meelehärmi „ammu möödunud kuldaja kapitalismi vaimus kerkivad arhitektuurilise väärtuseta kolossaalsed kaubanduspinnad, mis mõjuvad internetikaubanduse võidukäiku arvestades paradoksaalselt.“ Kohati panevad teda õlgu kehitama ka mereäärsed skandinaavialikud uusarendused: „Nende lukustatud kiigega sisehoovides on midagi kalki ja võõristavat, mis on tugevas kontrastis ümbritsevate tsaariaja barakkide, nõukaaegsete kommunaalelamute ja kunagiste karjamaadega.“ „Visuaalselt,“ täheldab Avi, „ergutab mind kõige rohkem klaas ja neoon, mis on kahjuks praktiliselt välja surnud. Kosmose kino silti on alati hea näha!“


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…