„Mäletan, et oma esimese lennu ajal Tallinna vaatasin dokumentaalfilmi „Laulev revolutsioon“, meenutab siit lahkuv Kreeka suursaadik Eestis Emmanouil Apostolakis, märkides, et järgmisel päeval oli tema esimene peatus Vabaduse väljak, kus ta sai „liigutatuna avaldada austust eesti rahva ajaloole ja taltsutamatule vaimule“.

Tekst: Thea Karin

Suursaadik Tema Ekstsellents Emmanouil Apostolakisele avaldas Tallinna vanalinn peagi nii suurt mõju, et ta viis sinna üle ka oma residentsi. Tema tegevus langes kokku oluliste tähtpäevadega: 2019 – 40 aastat Balti apellist, 30 aastat Balti ketist ja 15 aastat Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, mille leping allkirjastati Kreeka eesistumise ajal Ateenas. „Pärast peaaegu kolme aastat siin on mul hea meel märkida, et praeguseks on pärast pikki aastaid toimunud mitmed kõrgetasemelised visiidid,“ märgib Emmanoil. Hiljutine Kreeka presidendi Katerina Sakellaropoulou külastus – iga suursaadiku jaoks omaette tipphetk ja seda Eesti-Kreeka diplomaatiliste suhete sajanda aastapäeva ajal… kaitseministri Nikolaos Panagiotopoulose visiidid.

Eesti ja Hellas

Ruumi edasiseks arenguks on, leiab suursaadik, seda eelkõige majanduskoostöö ja kaubanduse, rohepöörde, kultuuri ja hariduse valdkonnas ning ka digivalitsemises, kus Eesti on silmapaistev, aga ka Kreeka on viimastel aastatel märkimisväärseid edusamme teinud ning kahepoolne konstruktiivne koostöö on saanud uue dünaamika. Kreeka ja Eesti vahel on rohkem sarnasusi, kui võiks arvata. „Ärge laske geograafial ja ilmal end petta,“ muheleb härra Apostolakis ning meenutab, et ajaloolised võitlused vabaduse ja iseseisvuse eest, põhimõtted ja rahvusvahelistel õigustel põhinevad väärtused on ju ühised. Siin meeldib talle viidata president Lennart Meri ajaloolisele lausele „Väikeriikide tuumarelv on rahvusvaheline õigus“. Eestil ja Kreekal on teemaks ka Euroopa Liidu välispiirid, sest ühine joon on, et mõlemad piirnevad keerulise naabriga.

Peale selle on mõlemal riigil tuhandeid saari ja pikk rannajoon. Kuigi Kreekas on rohkem mägesid ja kõrgendikke, siis Eesti metsad hämmastavad oma iluga, ütleb ta. „Me mõlemad hindame oma maade looduse ilu nii palju, et see on kujutatud ka meie lipuvärvides.“ Ka keelel on suur tähtsus. Hea meel on härra Apostolakisel selle üle, et Tartu Ülikooli raamatukogu näitus „Kummardus Kreekale. Uuskreeka kirjandus eesti keeles“ toetas Kreeka suursaatkonna egiidi all mõlema riigi olulise kirjanduse tõlkeid.
Siinjuures tuletab suursaadik meelde, et Percy Bysshe Shelley, inglise romantiline luuletaja, on öelnud: „Me oleme kõik kreeklased. Meie seaduste, meie kirjanduse, meie religiooni ja kunsti juured on Kreekas.“ Mitmed mõisted, sõnad ja väljendid on eesti ja kreeka keeles sarnased, nagu „kordamine on tarkuse ema“ või „tilk tarkust on parem kui ookean kulda“. Ning ta lisab: „Seda kogeb ka paljudes teie ilusas keeles kodunenud sõnades, nagu demokraatia, filosoofia, muusika, loogika ja ka Euroopa.“ Erinevus, mida suursaadik argipäevas kogenud on, peitub aga söögiaegades, mis on üsna varased, nii et lõunasöök keskpäeval on tema jaoks midagi ebatavalist.

Olles pikki aastaid diplomaatilises teenistuses – lähetuste hulka kuuluvad New York, Türgi, Brüssel, Hiina, Itaalia –, ütleb härra Apostolakis, et suursaadiku missioon hõlmab ka „vastuvõtva riigi hinge“, et jõuda lähedale selle inimestele, nende ajaloolistele kogemustele ja igapäevastele muredele. Nii tasub ka Kreekas avastada külafestivalide muusikaline õhkkond, hingematvad maastikud koos imeliste randadega, millele aitab kaasa pikk suvehooaeg, ning muidugi Kreeka köögi ainulaadsed maitsed ja traditsioonilised toidud. Tänaseks on lisandunud mitmed alternatiivsed turismivormid, nagu oleoturism, veini-, mere-, spordi- ja religioosne turism. „Kreeka on loodust ja kultuuri armastavale eestlasele aastaringne sihtkoht,“ ütleb suursaadik, seda just ka Kreeka külalislahkuse poolest, mida peegeldab täpselt sõna philoxenia, tähendades otseses mõttes võõrale sõbraks olemist. „Kui seda kogeda,“ ütleb ta, „mõistate hästi 2022. aasta Kreeka turismikampaania loosungit „Kreeka: te tahate jääda igavesti“.“

Pärt, Mägi ja rukkileib

Eestist võtaks suursaadik kaasa vanalinna ilu ja selle erilise hingematva sära lumisel või päikese-
paistelisel päeval. Eriti naudib ta vanalinna hoonetest kostvaid koorihelisid, muljeid laulufestivalidelt ja Arvo Pärdi muusika, mis muutus veel liigutavamaks ja isiklikumaks kohapeal olles. Tema pagasisse kuulub nüüd ka Marie Underi luule ja Konrad Mägi maastikud ning arusaam Heinz Valgu lausest „ Ükskord me võidame niikuinii“, kajastades eestlaste kirge ja pühendumist vabadusele. Maitsena Muhu rukkileib, mille ta ostab jalutuskäigul residentsist Toompeale, Patkuli trepist Toomparki, ümber Snelli tiigi Balti jaama turule. Ning ka Telliskivi, kus on alati mõni huvitav näitus, või Noblessneri rannajoon, talvel rahulik ja suvel elav. Nautides Pirital merekohinat, tunnistab ta, et igatseb Kreeka mere sügavsinist sillerdust, samuti päikest: „Näete, tüüpilise kreeklasena on mul eriline side merega.“ Suursaadikut väga liigutavas värsis võtab tema igatsuse kokku Kreeka poeet ja Nobeli preemia laureaat Odysséas Elýtis: „Mu jumal, kui palju sinist sa kulutad, et me sind ei näeks.“