Tondi asumi lõikab enam-vähem pooleks samanimeline tänav, mis oli juba aegade algusest peale tähtsa Tallinnast Pärnusse viiva maantee osa. Tuntumaks piirkonda vääristavaks maamärgiks on tsaariaja lõpust pärit punasest kivist sõjaväelinnaku ansambel. Kust aga, tont võtku, kant oma õõvastava nime sai?

Tänasel päeval käib Tondi asumis hoogne kinnisvaraarendus, renoveeritakse vana ja kergitatakse uusehitisi, püstitatakse kõrghooneid, mis kindlasti kujundavad lähitulevikus asumi väljanägemist.

Kristiine linnaosa lõunaservas asuv Tondi piirneb Lilleküla, Kitseküla, Järve, Mustamäe ja Siili asumiga. Asumi pindala on 1,33 km² ja elanike arv ligi 4000. Linna väiksemate asumite sekka kuuluva Tondi piirideks on Kotka, Tedre ja Käo tänav, Nõmme ja Tammsaare tee ning raudtee.

Nimi ei riku!

Tondi nimi oli aga varasemal ajal levinud oma piiridest palju kaugemale: näiteks kutsus rahvas nüüdse Lepistiku ja Parditiigi pargi lähedale jäävat kõrghaljastusega ala Tondi metsaks. Tondi elanikeks on end pidanud ka Sääse ja Lehola bussipeatuste vahel asunud endise küla elanikud. Tondi liivikuks kutsutakse liivikuala, mis ulatub Ülemiste järvest J. Sütiste teeni.

Tegelikkuses hõljub Tondi nimi justkui vaimuna veel praegugi üle oma asumipiiride. Nii näiteks peaks Tondi raamatukogu või Tondi ärimaja ja nii mõned teisedki Tondi-nimelised asutused oma asukoha poolest kandma hoopis Kitseküla nime.
Tondi piirkond pole saanud nime mitte seal liikunud tontide ega „tont teab mille pärast“, vaid Tallinna bürgermeistri ja kaupmehe ning Mustpeade vennaskonna liikme Jobst Dunte (ka von Dunte) ja tema poegade nime järgi, kes rajasid 17. sajandil praeguse Tondi tänava lõppu suvemõisa. Suvemõisa ennast enam ammu ei ole, küll aga on alles nn Tondimõisa ehk Dunteni park.

Suvemõisatest suurtükiväepolguni

Algtõukeks piirkonna hoonestamisele oligi 17. sajandi keskel praeguse Linnu tee ja Mustamäe tee, Endla ja Koskla tänava ning Pärnu maantee ja Tondi tänava vahelise ala jaotamine Rootsi kuninganna Kristina käsul paljudeks heinamaatükkideks. Kanti hakati rajama suvemõisaid iluaedadega. Dunte suvemõisale lisaks asusid praeguse Tondi tänava alguses Tiesenhausenite suvemõis ja Springthali (Sprinckthal ’allikaorg’) suvemõis, mille peahoone (Tondi 42) on tänapäevalgi alles.

Sajandeid kulges siit Tondilt läbi peamine magistraal Vana-Pärnu või ka Riia (posti-)maantee nime all. 1834. aastal pandi suur maantee kulgema Juurdeveo tänava kohalt hoopis otse, praegust Pärnu maanteed pidi. Hiljem, 1879. aastast hakatigi seda kõrvalteeks muutunud Tondi tänavaks (sks Duntenstraße, vn k Дунтенская ул.) kutsuma. Nõukogude ajal (kuni 1990) kandis tänav sõjakangelase Aleksandr Matrossovi nime.
Tondi lõik oli algusest peale olnud raskesti läbitav oma künkliku maastiku ja liigniiske pinnasega. 19. sajandi teisel poolel alustati ulatuslike metsastamis- ja kuivendustöödega ning liiklusolud kohenesid. Tondit läbis risti eelmisega vanasti aga veel üks tähtis tee, mis ühendas Paldiskit ning endist Pärnu ja Viljandi maanteed (praegune Linnu tee ja Seebi tänav).

Kasarmud kui lossipalee

Tondi kanti otskui tordina kaunistava mastaapse arhitektuuriansambli, sõjaväelinnaku rajamist alustati 1910. aastal. Tavainimese pilgule suisa lossikompleksina välja paistvad kasarmud projekteeris sõjaväeinsener Aleksander Jaron. Vene keiser Nikolai II oli asunud impeeriumi pealinna Peterburi kaitseks rajama Tallinna ümbrusse ja Soome lahe põhjakaldale Eesti ajaloo suurimat militaarobjekti, Peeter Suure merekindlust, mille võimsad suurtükipatareid pidid vaenlase laevastiku edasipääsu sulgema. Merekindluse suurtükipolgule mõeldud kahekorruselised punastest tellistest ja paekividest suured kasarmud valmisid pärast endise Dunteni suvemõisa maa-ala sundvõõrandamist 1914. aastal, enne maailmasõda. Ehitusmaterjalina kasutati praeguse hipodroomi kõrval Pelgulinnas asunud Baltika tellisetehase toodangut.

Alates 1920. aastast tegutses seal ka sõjakool. 1. detsembril 1924 üritasid kommunistlikud mässajad viia läbi riigipööret, mille üheks osaks oli ka Tondi kasarmute ründamine ning sealt relvade hankimine. Rünnak ebaõnnestus ja selle päeva sündmuste mälestamiseks on püstitatud Tondi-poiste mälestussammas. Amandus Adamsoni kavandatud mälestusmärk avati 1928. aastal, hävitati punavõimude poolt 1941. aastal ning taastati 2009. aasta mais.

Pärast sõda asusid Tondi sõjaväelinnakus Nõukogude armee väeüksused. Ilmselt seepärast nimetati ka tänav Matrossovi järgi, kes 19-aastasena heitnud end ennastohverdavalt sakslaste kuulipilduja dzoti ette.
Praeguseks on osa kasarmutest renoveeritud, osa ootab aga endiselt taastamist. Ümbruskonda on kerkinud uusi hooneid, samuti tenniseväljakud ja korrastatud haljasalad. Kunagiste kasarmute taga asuvad Marsi, Rivi, Sammu ja Sõjakooli tänav on nimetatud omaaegse sõjakooli järgi.

Hoogsalt edasi!

Ühistransport on Tondi asumis üsnagi rahuldav, kuigi kahtlemata on arenguruumi. Eriti arvestades käimasolevat arendustuhinat, mis peaks asumi elanike arvu lähiaastatel jõuliselt suurendama. Juba 1933. aastal avati elektriraudtee Tondi jaam ja kolm aastat hiljem pikendati selleni ka trammiliin. Asumit läbib paar bussiliini.
Tondil asuvad Sõjakooli park ja Tondimõisa ehk Dunteni park. Asumi territooriumile jäävad populaarsed sportimiskeskused: Tondi Tennisekeskus ja Audentese Spordiklubi, samuti Kotka jalgpallistaadion ja Tondi hobuste maneež. Samuti on siin mitu haridusasutust: nõukaaegne TSIK ehk Tallinna Spordi Internaatkool, praegune Audentese Erakool ja Audentese Spordigümnaasium, samuti Tallinna Tondi Põhikool, mis kohe saab valmis oma uue maja. Peamine ostlemismeka on Tondi Selver.