Arhitektuurikriitik Karin Paulus vaatleb, kas stalinistliku tehnikumi magala asemele kerkinud kaunite kunstide kooli maja on ka ise kaunis.

Pärnu maanteele kui juba keskajal peamisele liiklemisühendusele hakati uhkemat välimust andma sada aastat tagasi. Vabaduse väljaku ümbruskonda vääristati soliidsete elamu- ja ärimajadega jõudumööda 1930. aastatel, kuid väga kaugele siiski ei jõutud. Kaugemal andsid tooni päratult suure Lutheri vineeri- ja mööblivabriku arhitektuurselt kõrge tasemega hooned. Nii sai Liivalaia kandi ümbrus näo alles 1950. aastatel, mil siia valmisid laia joonega stalinistlikud ehitised. Tollest ajajärgust pärineb praeguse tehnikakõrgkooli hoone, mis oli alul koduks mäetehnikumile (1953) ja mõeldud toona hoogsalt edendatud põlevkivitööstuse spetsialistide koolitamiseks. Selle juurde tehti 1954. aastal ajastu vaimule tüüpiline neljakorruseline ühiselamu. Juba 1957 viidi kool üle Kohtla-Järvele ning samades hoonetes jätkas tegevust ehitustehnikum.

Ühiselamu otsustati aga siiski lammutada, sest leiti, et täpselt sellesse kohta passiks paremini suur õppeasutus, mis peaks sünergiliselt sündima Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Balletikooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ühendamisel. Selle – kaunite kunstide kooli ehk siis moodsa nimega MUBA tarbeks toimus 2011. aastal arhitektuurivõistlus, kuid tulemusele jõuti alles nüüd. Võistluse võitis varem Tartusse mõned majad kavandanud Austria arhitekti Thomas Pucheri ateljee, võttes pikaks veninud protsessi käigus enesele appi 3+1 arhitektid ja sisearhitektuuribüroo T43. 

Välisilme on ääretult lihtne – uusmodernistlik must laiade akendega liigendatud pind, mille keskel on ilmselt balletile ja klassikalisele muusikale silma tegev kuldne portaal. Sisemus on üpris ratsionaalne, sest vajatakse ju ruumi kõikvõimalikeks individuaal- ja rühmatundideks, võimalust harjutada teisi segamata eri pille ning tantsu. Eriti väärikas on 450-kohaline suur saal, millest nähtavasti kujuneb lähiaastatel armastatud paik koolipere kõrval ka linlaste jaoks. Silma hakkab autorite püüd leida õiget rütmi, taktimõõtu, parajat sammu, mis ühendab tegelikult printsiibina väga hästi nii klassikalist arhitektuurõpetust kui ka muusikat. Tähtsal kohal on õpilaskodu, kus sisse on toodud lastele ja noortele omasemat laadi. Majas on lausa oma ujula, sest suplust peetakse käsi säästma pidavate muusikute jaoks kontaktspordialadest sobivamaks treeninguks. Lustlikumad on puhkenurgad ning maja ümbrus ja siseõu, kus saab muidu ontlikust sfäärist välja astuda ning kogeda enam vabadust. 

Praegu tasapisi sisseelamist vajavas majas asub uuel kooliaastal tegutsema umbes 700 õpilast ja ligi 300 eri mahus hõivatud õpetajat. Loodame, et väärt keskkond toob kaasa ka kvaliteetsema kunsti!