Lotte Jürjendal (39) on mitmekülgne muusik, kunstnik ja performance-artist. Ja elukunstnik! „Ma arvan, et lihtsalt sündisin niimoodi … ufoks! Mõnikord on see mulle täitsa katsumus – see planeet tundub natsa teistmoodi elamiseks disainitud,“ ütleb ta.

Lotte on loovolend par excellence! Ta sõnab: „Kogu aeg tahaks midagi luua – mingi megatung on teha! Vahel ei saa isegi magada, ideed ei lase olla …“
Lotte tähesära on tuntud ja tunnustatud küll pigem alternatiivsel või underground-skeenel. Siiski on palju neid, kes ootavad Lotte glämm- ja kitšgarneeringuga karismaatilisi ja energeetilisi lavaesinemisi, teavad tema osalusega olnud bände, nagu Stella või Rebel Angel, tema ülesastumisi koos Kiwa, Chungini, kitarristist isa Robert Jürjendali või teistega. Hindavad tema moedisaini, klaasikunsti, maale ja kõike muud.
Lotte oli lahkelt nõus Pulsile rääkima endast, oma mõtetest ja tegemistest.

Kinderstube
Jah, kodu, kus kasvasin, ka kindlasti väga soosis. Meil lubati isegi seintele sodida: vanemad olid kohe õnnelikud ja tänulikud, kui kriidiga läks piiridest välja või kui tekkis mingi imelik, originaalne riietuse või disaini mõte. Joonistada võis oma riiete peale ka – kõike kiideti taevani, kõik avangardsed ideed olid aukohal. Vanemad õpetasid juba maast madalast, et põhiline on teisi mitte ahvida. Isa on väga andekas helilooja ja kitarrist, ema tegeles fotograafiaga. Loomingut oli majas iga päev. Eksperimentaalsest kunstist õpetati varakult aru saama ja väärtustama originaalsust. Juba kolmandas-neljandas klass olin ülikõva Jimi Hendrixi fänn tänu isale!

Üks helin sinu sees
Juba varakult pandi mind klaveritundidesse, laulukoori ja kunstikooli. Muusika pool on huvitav: ma kukkusin laste muusikakoolist välja juba esimesel aastal, sest mul ei olnud mitte mingit
progressi. Põhjus, miks mind välja visati, oli ande puudumine. Ma mäletan küll, kuidas harjutasin ja harjutasin, aga midagi meelde ei jäänud. Distsipliin pole kunagi olnud mu lemmikriietus. Õnneks mu klaveriõpetaja oli hästi tore: mingist hetkest oli meil õpetaja Maarjaga omavahel diil, et ma hoopis löön tantsu ja tema mängib „Pähklipurejat“. Nii sündis kompromiss ja võib-olla ka mu esimesed performance’id.
Mul oli unistus, et olen ühel päeval tohutu kaunis sädelev priimabaleriin. Seda ei juhtunud, sest mul avastati mingi väike vale luu jalalaba sees. Hiljem vanemad proovisid mind kannelt õppima panna – seal samuti ei olnud mingit progressi. Seal ma käisin enda soovil hoopis laulmas. Samuti väga tore õpetaja Tuule nägi ära, et must ei tule kandlevirtuoosi ja oli paindlik ning mängis hoopis kannelt minu laulmise taustale meie kandletundides.

Püüne peale!
Alustasin varakult. Viieteistaastasena olin juba lavadel ja jagasin anarhia sõnumit. See aeg Tallinnas oli väga crazy ja äge, kohtusin nii paljude kunsti- ja muusikageeniustega. Me lihtsalt rokkisime läbi elu koos ja tegime eksperimentaalseid koostööprojekte. Sealt edasi tulid juba garage-bändide, müra, grunge, bluusi, pungi ja rock’n’roll’i ajad. Hiljem diskopunk, hip-hop, elektroonilised eksperimentaalsed katsetused, techno ambient, samal ajal oli alati ka DJ-tamist. Oli palju muudki, kuid vaikselt olen vist alati siiski purjetanud tantsumuusika suunas. Muusika ongi minu jaoks pidevas liikumises olev vesi, kus ei pea olema truu mingile žanrile ja võib kokku segada ükskõik mis kokteile.

Üldse on kõik olnud eklektiline: bändid, DJ-tamine, maalid, videokunst, performance-kunst, kostüümid. Olen alati tahtnud kõike segada et erinevaid meeli korraga puudutada. Kunst ei pea kindlasti olema viisakas, aga võiks viia korraga minevikku ja tulevikku.

KIWA
kunstnik, Lotte sõber ja bändikamraad
Lotte on kõige rajum tüdruk, keda ma tean. Ta on erilise energiaga vokalist ja geniaalne helilooja. Kuigi teises žanris, üldse mitte kehvem, kui ta isa, maestro Robert Jürjendal. 
Lotte lava-presence on eriline ja stiil trash glam nagu Mässaval Inglil. Kui koos Rebel Angelis mängisime, olid meie proovid ja laivid pidu 7/24. Enamik seiklusi temaga ei kannata kahjuks trükimusta. 
PS. Tema nüüdseks kadunud truu koerkaaslane Lummu hammustas Felix Kubinit ninast ja Ariel Pinki tagumikust. Lottel endal pole samuti üldtunnustatud iidolite vastu mingit lugupidamist ja tal on selleks täielik õigus.

Ars longa
Kujutava kunsti teekond sai põhiliselt mõjutusi Kevade tänava laste kunstikoolist. Olin umbes kümnene, kui sinna läksin. See kool oli kõvasti rajum kui EKA (Eesti kunstiakadeemia – toim.): ei mingit halastust, haisvast savist vorpisime kümneid tunde luid ja lihaseid. Krokii joonistamine ei olnud ka titekas: kohe akti joonistama, vahel sai terve klass kolmesid, viisi pandi väga harva. Kedagi ei huvitanud, kui väsinud sa olid või kui palju vaeva läks: mis halvasti, see uuesti! See oli superkool! EKA-s ikka nii karm ei olnud see õpe.
Hiljem läksin VHK-sse (Vanalinna hariduskollegium – toim.) kunstiharusse, kust küll kukkusin viimases klassis välja, sest tundus olulisem sel ajal bändi teha ja niisama süsteemi ignoreerida. Hiljem siiski sain aru, et tahaks väga EKA-sse ja tegin viimase klassi ema tungival soovitusel õhtukoolis järele. EKA-s läksin klaasikunsti osakonda. Klaasikunst kutsub mind kogu aeg sisimas, kindlasti tõmban mingil hetkel varrukad üles ka sel alal miski projekti raames.
Moekunsti õppisin enda algatusel ise puhtast huvist moe vastu ja tikkimise nõkse Youtubest, kasutades ära koroonaaega – nii said ka kõige keerulisemad pisted selgeks.

Kõik korraga!
Mulle meeldib teha mitut asja korraga, mis ei ole kindlasti kõige kavalam produktiivsuse mõttes. Oh, ma olen see tüüp, kes alustab kuut kostüümi, nelja maali, kolme laulu ja üht videot – kõike korraga, loomulikult. Mind käivitavad tohutult ideed, mida ei ole vaja antud hetkel teha. See on nagu loominguline sabo-
taaž, mis kuidagi töötab. Näiteks kui tean et mul on deadline mingi projektiga, hakkan ma hoopis teist asja tegema, et lõpuks tekiks paanikahoog ajanappuse tõttu. Ja siis sellel viimasel hetkel ma olen uskumatult võimekas. Ja ööd … Ööd on pühad. Südaöö ja hommikul seitse on mu templiaeg. Mulle väga meeldib olla üleval öösel – nokitseda asjade kallal kella seitsmeni hommikul. Ärge helistage mulle enne kella ühte päeval, sest ma alles künnan patja!

Hetkel haaratud
Praegu olen suusad seadnud rohkem jälle muusika poole. Äsja tuli välja värske trance-romantiline singel „Darker Love“ koos Kreekas filmitud videoga. Töötangi oma tantsumuusika albumiga – seda on väga tore teha! Selline tunne, nagu oleks uuesti kuhugi algusesse jõudnud – kõik need kihid muusikas, olen läbi seedinud ja lasknud settida. Iga stiil on midagi andnud, mis hetketulemust mõjutab. Vahepeal ma üldse ei laulnud, tootsin ainult instrumentaali, aastaid. Tundus, et ükskõik mis ma laulan, tuleb mingi sellise vinguva alatooniga. Tuli välja, et mul oli vale mikrofon. Selle peale ma isegi ei osanud tulla, õnneks läks see mul hiljuti Taist tagasi kolides katki.

Rebel Angel, kahju et see bänd meil laiali läks. Mul on eriti kahju nimest, sest see oli minu idee: ma ise kasutan tegelikult alias Angel Rebel edasi – ei saa mitte jätta!
Samal ajal loon ikka ka maale ja moekunsti. Plaanis on kõike seda siin ka esitleda talvel ja kevadel, kuid praegu jah, on fookus rohkem muusikal. See teeb mind praegu õnnelikuks. Minu jaoks ongi muusika tegelikult kõige tähtsam ja väga isiklik asi: mul endal vähemalt on peaaegu võimatu muusikat teha ebasiiralt, see lihtsalt ei kõla maagiliselt sel juhul. Isegi kui kõik noodid on õigesti, on tunnetus palju olulisem. Ei tasu ennast ka liiga tõsiselt võtta: mul on selline tunne, et muusika loomine peaks olema fun kogemus, mitte mingi raske ja rõhuv teekond.

Loomakaitseprojekt!
Jah, olen loomas platvormi Art Against Animal Cruelty. Kunst ja loomad võiksid päästa teineteist ja siis omakorda maailma. See on üks mu elu unistusi: luua platvorm, kuhu kunstnikud saaksid annetada oma töid loomakaitse hüvanguks. Samuti aitaks see kunstnikke nähtavamaks teha. Idee kui kontseptsioon on koos. Loodan et minu MTÜ Art Against Animal Cruelty saab varsti rattad alla.

Lotte-rituaal
Kui õige prints tuleb, siis siis korraldan sellise pulmapeo, et pange juba varakult päikeseprillid ette. Mulle meeldivad rituaalid: ma panen sellise pulmapeo maha, kus mul iga tunni aja tagant on aina ilusam ja uhkem printsessikleit seljas. Mul on isegi kõik välja mõeldud: see võiks olla Mehhiko kristallkoopas, kus on laed ja seinad kristallidest sätendamas. Intergalactic space crystal wedding? Ma pean saabuma Swarovskitega kaetud helikopteriga ja seal peab olema mega beach party after, kus kõik pidulised saaksid ka omavahel armuda. Ma olen muidugi väga picky-printsess, igaühega abielluma ka ei hakka, pigem ootan ja vaatan veel hetke.
Mulle meeldib väga koos olla, aga võin mega laisaks minna. Mul ühes suhtes pidid mullivannis istumisest jalatallad alt ära tulema. Lasin vannituppa veel ekraani panna ja vaatasin ainult komöödiaid järjest vannist ja süda valutas kunsti pärast, mis kõik tegemata oli.
Suhted on muidugi tähtsad. Üldse kõik suhted, mitte ainult romantilised. Arvatavasti ei huvita surivoodil sind, kui palju ja mida sa saavutasid või materiaalselt kokku kraapisid, vaid kes oli su jaoks olemas, kes tõmbas sind käima, kellega koos sai kogeda põnevaid dimensioone ja filosofeerida, kes pani tundma rõõmu soojust ja ajas naerma. Mõned parimad sõbrad on mul olnud ka loomad ja linnud, mis siis, et nende maailm on meie omast väga erinev. Olen väga tänulik nendega veedetud aja eest.

Elu väljamaal
Ma olin Ühendkuningriigis jah viis aastat, rohkem Manchesteris. Ja hiljuti poolteist aastat off grid paradiisisaarel Tais bungalow’s. Nagu Mowgly džungli ja ookeani rütmis. Need on nii erinevad kohad ja kogemused. Muidugi on loodus Tais täitsa vapustav. Nagu Stidio Gjibli animation: millised värvid, karp jääb lahti! Inimesed on ka väga tolerantsed. Gekod jalutasid seintel ja sirtsud laulsid. Mul oli seal nunnu roosa roller, millega läbi džungliööde bikiinides tuhisesin järgmiste mangode järgi. See kõik oli väga eksootiline ja trippy. Jõhker värviteraapia: iga päev ujusin värviliste kalakeste keskel korallimetsa kohal ja proovisin seda kõike kõvakettale talletada.
Taist on elavad mälestused minu hüti lähedal toimunud dark techno ranna- ja džunglipidudest, kus nunnad, prostituudid, rasedad, raugad, ladyboy’d ja ka täitsa väiksed kolmeaastased lapsed olid kõik samal peol, tiined naised tšillimas lõkke ümber, mõni oli just sünnitanud ja imetas last. Mitte kunagi ei tulnud ette kaklusi või halba vaibi ega kellegi kallal nokkimist. Turvamehi vaja ei läinud. Ei olnud need üldse mingid kained peod, seda enam on veider, miks me siin nii ei saa. See oli nagu utoopia, mida ma ikka vahel igatsen.
Aga jah, iga kord, kui ära olen, hakkan mingi hetk muidugi sõpru ja peret väga igatsema. Suht loogiline vist.
Samuti ka seda eestlaste süviti mõtlemist. Veider, kui palju tarku inimesi siin on. Mulle meeldib, et siin on läinud ka natsa multikultuursemaks. Ma tunnen küll, et jah, ikka on vaja edasi-tagasi pendeldada, kas või suviti siin olla, sest mu tuttavad inimesed siin on mega lahedad! Eesti inimesed on liiga huvitavad, et neid pikaks ajaks maha jätta.

Looking good, what’s the poison
Ma olen jah täitsa vegan, seda küll rohkem eetilistel põhjustel, aga tore, et see mõjub ka üleüldse tervisele, energiale ja välimusele hästi. Mulle meeldib suppi keeta! Kõigile, kes mind natsa paremini teavad, olen vähemalt ühe supi keetnud. Proovin süüa mitteprotsessitud toite ja suhkruid mitte liiga palju ahmida, muu on kõik freestyle.
Trenn on mul selline, et armastan hästi raskeid hantleid tõsta: neid peab nii vähe tõstma, et oleks juba tunda – see ongi laiskadele hack minu meelest. Ja tantsida! Muidugi tantsima peab ikka niimoodi like nobody’s watching, siis on trenni eest. Tahaks oma aeroobikakanali teha Youtubei. Kunagi ehk jõuab?

Deal with Tallinn
Vanalinn on arhitektuurne geniaalsus arvutimängust, aga sisu … liiga palju karaoket, liiga vähe müstilist underground’i. On natsa, aga ikka väga vähe. Vanalinn võiks olla nagu mingi tornidega karussell, täis põnevaid keldreid, kus on pidevalt käimas DJ-id ja kontserid. Müüakse kärisenud vintage-T-särke ja reiv-fetiš-riideid.
Võiks olla selline maze-tunne, et lähed ühest tornist teise, aga vanalinna müürid hoiavad parimat pidu ja rahvast justkui ühes üksuses. Näiteks võiks vanalinna tunnelites techno-peod toimuda minu meelest … Mis need seal seisavad? Techno-katakombid! Futu ambient lounge dome, kus heliinstallatsiooni saatel raamatut lugeda ja hõljuda disainiime kosmoses. Seal oleks eksperimentaalseid kontserte, lahedaid sekkareid ja kirbukaid kunstile, rock’n’roll’i ja reivi riietele ja cool’ile käsitööle. Merevaigupoode, mida keegi ei taha, on ju see-eest kõvasti. Vanalinn võiks olla selline üksus nagu Disney castle: roosa glitter haloga, mis kumab kaugele. Merelt laevaga tulles oleks nii ilus vaade. Kilukarbi asemel meigikarp. Oleks tourist magnet, aga teistsugustele turistidele.
Kadrioru park on mu teine armastus. Seal ma isegi ei muudaks midagi. Millegipärast tundub seal olles, nagu oleks minu „Alice in Wonderland“, ainult et jänesed on seal robotid (robotniidukid – toim.). Käin seal pidevalt mediteerimas: Kadrioru park on olnud mu moekunsti suuremaid stilistilisi mõjutajaid.