Inglane, DJ Chris Long, tuntud kui Rhythm Doctor, on olnud Eestiga seotud juba veerand sajandit. Plaadikeerutajal on eestlannast abikaasa, kunstnik Anu Samarüütel ja kodu Nõmmel. Rütmidoktor on olnud legendaarsete tantsuürituste vedaja, millest tuntuim oli Mutant Disco.

Chris, kuidas praegusel hullul ajal hingerahu säilitada?
Mida mina saan teha, et mõjutada neid suuri asju? Mitte midagi. Nii et hoian distantsi, mitte külma südamega, vaid ennast säilitavalt. Ma ei jälgi peavoolumeediat ega vaata uudiseid, mul pole telekatki. Lisaks on mul on tugev vastumeelsus Hollywoodi ja kuulsuste kultuuri vastu.

Muusikateraapia?
Muusika on minu elus kõige tähtsam. Meeldib muusika, mis puudutab mu südant ja hinge loomu-likult. Nagu metsas hulkudes, otsimata, millelegi keskendumata, lihtsalt lastes sel imenduda, siseenergial end juhtida. Kunst on samuti väga oluline, nagu ka esoteeriline kultuur, Alan Wattsi raamatud, huumor, Inglismaa ajaloo teatud aspektid ja – jalgpall. Viimane võib mõnele tunduda kummaline, kuid see on mul veres, sest mu vanaisa ja isa armastasid mõlemad jalgpalli ning Birminghami edukaimat meeskonda Aston Villa. Jalgpallis näen ma sõda hävitamise ja tapmiseta. Koos muusikaga on need asjad, mis annavad mu elule tähenduse.

Asutasid nüüd plaadifirma Almost Unknown. Millised on plaanid?
Minu esimene väljaanne Skeet: „Park Road“ oli kuue looga EP-vinüül materjalist, mida ei ole kunagi varem avaldatud (salvestatud 1981) Järgmine üllitis valmib 2024. aasta kevadel. Mul on palju ideid plaadifirma jaoks paljudes žanrites: house, jazz, reggae, Aafrika, võib-olla isegi midagi Melodija arhiivist.

Sind kui DJ-d võib kuulda siin ja seal, raadios, klubides. Milline on tantsukultuur praegu?
Tegelikult ma ei otsi uusi arengusuundi tantsukultuuris võib-olla nii nagu varem, mitmel põhjusel. Üldistades tunnen, et kultuur on mõne-võrra stagneerunud, olulisi muutusi on viimase 20 aasta jooksul olnud vähe. Puuduvad olulised uued žanrid. Asjad muutuvad formuleerituks ja jõuavad peavoolu. See on muidugi alati nii olnud, kuid uute helide ja instrumentide puudumine, mis produtsente viimaste aastakümnete jooksul erutaks, on tõsiasi. Kujutage ette, et kuulete esimest korda elektrikitarri, süntesaatorit, trummimasinat või samplerit … Kuidas need instrumendid, mida me nüüdseks peame põhilisteks, muutsid muusikatootmise ja popkultuuri kulgu? Ma esitan endale sageli klišeeliku küsimuse, kas on olemas mõni heli, mida me pole kunagi varem kuulnud. Loomulikult on nii vanu kui ka uusi artiste, kes püüavad nihutada kontseptuaalseid piire, mis mind erutavad. Tänapäeval meeldib mulle ka üha rohkem ajaloolistes aaretelaegastes tiirutada.

Oled üle 20 aasta näinud siinset arengut. Mis on hea ja milles on arenguruumi?
Eestlased on maailma mõjutusi endasse imenud ja oma „kultuurilist“ silmaringi avardanud, reisides mööda maailma, see on hea. Linnaruumi areng vanades tööstuskvartalites on üldiselt hea, nt Telliskivi ja Kopli. Mõned mulle ei meeldi, need, kus on poed ja restoranid, mida pean ülehinnatuks ning mis pole hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Elamuprojektid sadama ümbruses on üsna ahistavad, enamasti kasutatakse neid Airbnb kasumi teeni-miseks, kohutav! Liiga palju on tehtud tühje tavalisi tüüpilisi kaubanduskeskusi, kohutav! Ma lihtsalt ei suuda rohkem kui 20 minutit neis viibida, aga Kristiine, Sakala ja Viru on peaaegu talutavad, kuid originaalsusest ja soojusest jääb siiski puudu.

Ma ise ei sõida ju autoga, kuid kuulen palju kurtmist liikuvuse kohta. Hoolikalt läbimõeldud piirangud eraautodele oleksid mõistlikud! Inimestel, kes vajavad autoga ligipääse praktilistel põhjustel, lubataks endiselt oma asju ajada, kuid tarbetuid sõite tuleks takistada. See on raske, ma tean. Puudele, taimedele ja haljasaladele tuleb palju rohkem tähelepanu pöörata. Minu elukoha lähedal on nn terviserada (lai asfalteeritud tänav), mille ääres lõigatakse pidevalt kõiki metsikuid taimi, hävitades mesilaste, putukate ja lindude toitumis-võimalusi. Ometi on linnal jultumust kleepida teele plastmassist hiiglaslikke mesilaste kujutisi!