Julian Angermann (27) on sakslasest ajaloo- ja kunstitudeng, kes veetis Tallinnas kogu esimese koroonaaja kevadest sügiseni. Juba isiklikest huvidest ja õpingutest johtuvalt, aga ka suguvõsa päritolu pärast meeldis talle Tallinna aeg väga. Kuid mõnigi asi meie linnas pani tedagi imestama.

Julian tuli Tallinna Erasmuse toetusprogrammiga, et täiendada end Eesti Kunstiakadeemias ja Linnaarhiivis. Stuudiumi ühe nähtava tulemina tegi noormees oma näituse, mis lisaks virtuaalsele vormile avati ka bastionikäikudes, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi Raidkivimuuseumi tunneliosas. Näituse „Kuidas minust sai kindlus“ kontseptsioon oli see, kuidas tänapäevastes, eriti sotsiaalmeedias tekkivates konfliktsituatsioonides tuleb end kaitsta militaarpraktikatega. Või kas ikka tuleb ja kuhu see kõik lõpuks viib? Kas ja milliste lahendusteni? Ja kuidas võid saada rünnakute objektiks pelgalt sellega, kes sa oled oma põhiandmete põhjal? Kui oled sakslane, valge meesterahvas, heteroseksuaal, siis „oled üks kõige privilegeeritum olend maailmas!“ osatab Julian. Seda on talle ka öeldud, kes läbi huumoriprisma, kes suisa ette-
heitena. 

Hamburg–Reval

Hamburgist pärit Julian ei tulnud Tallinna juhuslikult. Tema vanaisa Norbert Angermann on siinne sage külaline, keda teatakse hästi Tallinna Linnaarhiivis. Norberti õpetaja oli aga Paul Johansen, üks Eesti mainekamaid ajaloolasi ja Linnaarhiivi juhataja 1930. aastatel. Taani päritolu Johansen lahkus Eestist ühes baltisakslastega just Hamburgi. Vanaisa Norbert oli Hamburgis aga Karsten Brüggemanni õpetaja. Karsten on aga juba pikemalt Tallinna ülikooli teadur. Nii et Julian tuli siia mõneti sisse tallatud radu mööda ja just Karsteni õpilaseks. 

Elav pärand

Julianile meeldib, et Tallinnas osatakse hoida pärandit, olgu nii kirjutatud kui ka kivisse raiutud. Ajaloolised ehitised on kaitse all. Õnnestunuks loeb ta ka variante, kus vanad ehitised kombineeritakse uuega, jäetakse kas või fassaadid või muud iseloomulikku alles, selle asemel, et neid täiesti maha lammutada. Tõsi, ta on kuulnud, et vahel tehakse ka siin nii, et vana kivi kivi peale ei jää. Eriliselt meeldivad talle bastionikindlustused, mis paljudes Euroopa linnades ammuilma kaotatud, samuti võimalus külastada Harjumäe ja Lindamäe aluseid tunneleid. 

Hall Tallinn ja auto-Tallinn

Mis aga uusehitiste puhul Juliani imestama paneb, on rohke antratsiidi kasutamine. Hallide ja tumehallide värvide hegemoonia võib küll ka osutada tema meelest kohalikule maitse-eelistusele. Veel enam, arvab ta, on selle taga taotlus olla moodne ja soov ühtlustada linnapilti. Juliani arvates võiks Tallinna arhitektuurile ajaloolises kujunemises omane eklektika jääda edaspidigi lipukirjaks. Pluss enam värvi! 

Veel ei saa Julian aru tallinlaste meeletust autolembusest. Kas tõesti prestiiži asi? Nii väikeses linnas võiks liikuda jala ja rattaga või – nagu see ka populaarsust kogub – elektritõuksiga. Ning ühistransport peaks lahendama ülejäänute vajadused. Paistab, et bussid-trammid-trollid siiski seda ei suuda. Võiks aga edendada asja, sest Hamburgis on näiteks ühistransport viimase peal. 

Kallis Tallinn

Julian märgib, et temale kui sakslasele, kes tuleb kõrgema elatustasemega ja jõukamast riigist, torkab silma, et nii toidukaubad kui üldse kõik kaubad on siin selgelt kallimad. Vaid taaskasutusvõrgust võib siin saada odavamalt asju, aga muidu ta ei imesta, et paljud kohalikud tellivad asju netipoodidest. Samuti on üür kõrgem kui kodus, kuigi võib-olla kooriti temalt kui väljamaalaselt enam. Igatahes on linn talle saanud armsaks ja pole kahtlust, et ta siia varsti tagasi tuleb!