Olga Boriseva on vene verd naine, kes pikalt elanud Soomes, kuid kuus aastat tagasi kolis Tallinna. Lihtne ei olnud, aga Olga pole allaandja, vaid ikka hakkaja loomuga.

Tekst: Mari Kukk

Mõni kuu tagasi avas Olga oma vintage-poe Pärnu maanteel vana ajakirjandusmaja juures. Veidi nagu nurga taga. „See on selline natuke salajane koht,“ naeratab poepidaja. Tema kõnes on kuulda nii soome kui ka vene aktsenti.
„Põgenesin Nõukogude Liidust Soome,“ räägib ta. „Elasin ja töötasin seal rõõmsalt.“ Kohe algul seadis ta sihi saada keel selgeks. „Tahtsin soome keelt nii hästi osata, et saaksin isegi naljadest aru. Lõpuks sain ka,“ ütleb Olga, kinnitades, et kaugel ei ole see aeg, kui ta ka eestlaste naljadest aru saab.
Kui Olga kuus aastat tagasi Eestisse tuli, siis siinne vaatepilt jahmatas teda tükiti. „Tallinn meenutas veidike Nõukogude Liitu. Ja see tegi mind kurvaks,“ lausub ta. Olga ütleb, et tal oli korraks ka mõte Soome naasta, sest sealne oli harjumuspärasem, kuid kõigele tõmbas vee peale pandeemia. Üle lahe kuues eri poes oma käsitööesemeid müünud Olga sai teada, et äril on lõpp. Ta müüs ellujäämiseks korteri ja katsus paaniliselt uusi võimalusi leida. Ta mõtles: „Kui oled Tallinnas, tuleb siin hakkama saada!“ Kõike tuli otsast alata: nii keele kui ka kommete tundma õppimist, aga kuidagi pidi saama hakkama ka majandusliku poolega ja loominguline külgki tahtis väljendust.
Kui ta poeg Sebastianiga jalutas ja laste mänguväljakul eesti keelt harjutas, pani ta sotsiaalmeediasse teate: „Parandan riideid, õmblen.“ Vaatas Pinterestist pilte ja hakkas oma stiiliga katsetama, leides väljundi nn nukukleitide disainimises. Otsis kangaid, lõikeid. Proovis, katsetas. „Nüüdseks tunnen materjali, tean, kuidas sellega ümber käia ja kuidas see kehale istub.“
Tuligi tellimus ja siis järgmised … Ta hakkas internetis oma loomingut müüma, ikka taaskasutust silmas pidades. Kõik, mis kellelgi üle jäi, sättis Olga oskuslikult rõivaiks. Kuni tuli järgmine pauk: Trump tuli koos oma seaduste ja maksudega ning Olga ostujõuline välismaa-klientuur kuivas kokku.
„Müüsin teise korteri ja panin kogu raha siiasamma poodi. Riskisin suurelt,“ teatab ta, peas kuldne võru ja sillerdav kimonojakk õlgadel.

Õppis inimesi tundma
Pandeemia ajal oli Olga sõnul hea jälgida inimesi. „Nägin, millised on tõelised eestlased. Soomes öeldi, et oi, siin on teist sorti inimesed, need eestlased on teistsugused. Ehitajad ja petturid. Austust ei olnud. Samamoodi suhtuti Soomes venelastesse. Ka mina arvasin kahjuks nii. Aga kui õppisin tundma päris eestlasi, sain šoki. Eestlased on palju targemad ja huvitavamad kui mulle räägiti! Kaheksakümmend protsenti räägivad vähemalt kolme keelt. Minu jaoks oli see üllatus,“ räägib ta.

Olga ütleb, et suur osa tema poe külastajatest on eestlased. „Mulle nii meeldib, kui nad tulevad sisse ja ütlevad tere. Vene naised ei ütle iial tere. Soomlased teretavad siis, kui mina neid esimesena teretan,“ on Olga märganud. Ja ka seda, et Eesti naised on nii stiilsed ning kannavad erksaid värve, soomlased armastavad mugavust, musta ja halli tooni.

Eestil on tema hinnangul üht-teist Soomelt õppida . „Soomes on vähem kiusamist. Samuti julgevad inimesed olla sellised, nagu nad on. Riietuda nii, nagu meeldib. Iial ei naera keegi su üle seal, kui oled invaliid või näed üldse välja teisiti. Soomlane võib südamerahus minna poodi pesemata juustega, siin ei minda prügi ka välja viima ilma huulevärvita. Eestlased kardavad, et keegi solvab ja naerab nende üle. Siin on inimestel komplekse rohkem. Aga see muutub iga päevaga,“ kinnitab Olga.
Nüüd, kui Olga tunneb end Tallinnas koduselt ja omana, näeb ta, et Eesti on muutunud tõeliseks täisvereliseks Euroopa linnaks. „See on toimunud väga kiiresti, nõukogude igandist pole varjugi,“ nendib ta.

Tallinna võlud
Olga ütleb, et kõige parem park Tallinnas on Lembitu park: „Seal tunnen end nagu oleks metsas, on varju, on valgust. Ja palju kastaneid!“
Söögikohtadest on lemmik Olde Hansa vanalinnas. Mitte niivõrd toidu pärast, kuivõrd elamuse ja asukoha pärast. „Vanades kivides on teine energia,“ teab Olga „ja kui tulukesed põlevad, muutub kõik nii armsaks ja salapäraseks. Eriti meeldis mulle sealt osta värskeid hapukurke, mida sai ise purgist tangidega välja sikutada. Olde Hansa ettekandjad on nii ägedalt riides ja teevad kurja nägu, kui keegi ainult vene keeles rääkida oskab!“

Tunneb teemat
Olga paleus on vintage ja second hand. Ta tõttab selgitama: „Et milles on vahe? Vahe on selles, et vintage – see on ese, millel on rohkem kui 20 aastat ajalugu. Second hand on nüüdisaja riided, mis on tavalisest poest tulnud, mida on kantud ja millest on ära tüdinetud.“

Olga poes on nii üht kui ka teist. „Mulle pakutakse päris palju riideid, aga igaüks oma asju siia tuua ei saa. Riided ja aksessuaarid peavad minu poega sobima,“ ütleb ta leebelt naeratades.
Aukohal on kaharad seelikud, liivakellakleidid, klounipüksid, traksipüksid, hullumeelsed värvid, lõiked, kaunistused … Mida erilisem, seda parem.
Samal ajal õmbleb ta stuudios (poes on nii müügisaal kui ka stuudio-osa) kleite ja kimonoid, jakke ja mantleid, kaunistab barette ja kraesid. Parandab, täiustab. Kui Olga oli laps, tundis ta tihti piinlikkust, et perel ei jätkunud raha ilusate riiete jaoks. Õpetajast ema ja automehaanikust isa palgast lihtsalt ei piisanud. Siis tuli Olgal loovus tööle panna ja hakata endale ise rõivaid õmblema.
Ta käib ka ringi ja otsib poodi kaupa vanvaralaatadelt ning taaskasutuskeskustest. Ühtlasi kutsub Olga üles: „Armsad inimesed, vaadake oma vanaemade kappi, pööningule, kuuri alla! Sealt leiate kleite, kingi, käekotte ja sisustustooteid, mis võivad vägagi hinnas olla. Ootan ka kangaid, kangatükke, kuid eeskätt naturaalseid, puuvilla, linast. Ja pitsid, nööbid, narmad. Ei ole vaja, et oleks jube kallis, vaid eriline võiks olla. Midagi, mis hinge puudutab!“

Boriseva Vintage on perenaise jaoks rohkem kui pood või stuudio. „See on terve mu elu, mu väärtuste ja uskumuste olemus on siin,“ kinnitab ta.