Kust me tuleme

Johannes Krause, Thomas Trappe
Meie geenide pikk reis

Kui arheoloogid kaevavad kühvlikesega maapinda (vähemalt nii arvab keskmine inimene), siis arheogeneetikud kaevavad meie kaugete esivanemate geneetilises materjalis. Täpsemalt kontides, luudes ja hammastes. Neisse salvestunud DNA abil on võimalik välja selgitada, kuidas meie eellased mööda maailma laiali valgusid. Ole sa kui valge tahes, tegelikult oled sa ikkagi Aafrikast pärit migrantide järglane, võiks asja lühidalt kokku võtta. Johannes Krause on arheogeneetika üks tippe ning Thomas Trappe tuntud teadusajakirjanik. Nende kahasse kirjutatud raamat räägib sellest, kes me oleme ja kust me tuleme. 

Bluusi-diiva

Holly George-Warren
Janis. Tema elu ja muusika

Janis Joplin elas vaid 27-aastaseks, tema surmast saab sügisel täis poolsajand. Autor kirjeldab Joplini värskes biograafias, kuidas omapäisest ja koolis kiusatud vinnilisest, konservatiivses Texases üles kasvanud tüdrukust sai 1960ndate lõpu USA kõige vingem naislaulja. Joplin elas oma napiks jäänud aastate jooksul elu, mille kohta ka väljend „rokenrolli elustiil“ jääb lahjaks. Raamatu alapealkiri „Tema elu ja muusika“ on korrektne, kui ilmselt oleks täpsem olnud „Seks, narkots ja rokenroll“. Kuigi rokenrolli asemel peaks olema bluus, täpsuse huvides tuleks kärakas ka alapealkirja lisada ning iga asja ette tuleks kirjutada „palju“. 

Soomlase seiklused

Mika Waltari
Mikael Karvajalg

Üks naiivsevõitu soomlasest noormees seikleb 16. sajandi algusaastatel mööda Euroopat, kohtub huvitavate inimestega, juhtub oluliste sündmuste tunnistajaks ning satub kõikvõimalikesse sekeldustesse. Nii võiks lühidalt kokku võtta põhjanaabrite kirjanduse suurkuju Mika Waltari ajaloolise romaani „Mikael Karvajalg“ sisu. Raamat on paras tellis, pea 750 lehekülge, kuid lugemine puhas nauding

Kristluse tumedam pool

Catherine Nixey
Pimeduse aja algus

Raamat, mida tuleb ühteaegu nii soovitada kui ka mille eest hoiatada. Autor kirjeldab hävitustööd, mille kristlased saatsid korda paganliku maailma kultuuripärandi kallal. Ta teeb seda kirglikult ja värve kokku hoidmata. Paraku lähtub Nixey põhimõttest, et faktidel ei maksa head lugu ära rikkuda. Ja neid rikkujatest fakte, mida autor eirab, pisendab, moonutab või kõrvale jätab, on pehmelt öeldes palju. See on kindlasti huvitav lugemine ja vaatab Euroopa kultuurilugu seni kasutamata nurga alt, kuid puhta kullana Nixey teksti kohe kindlasti võtta ei tasu.

Kriminaalne Budapest

Vilmos Kondor
Budapest noir

Hakatuseks olgu öeldud, et „Budapest noir“ on oivaline krimka ning ajakirjanik Zsigmond Gordoni uurimustest pajatava sarja avaraamatut võib nimetada üheks parimatest krimkadest, mis viimasel ajal eesti keelde tõlgitud. See pole pelgalt nauditav ja stiilipuhas krimilugu klassikalises noir’i stiilis, vaid märksa enamat. See on raamat, mis viib lugeja ajas ja ruumis 1930ndate Budapesti ning Kondor on suutnud mõlemad ülima meisterlikkuse ja veenvusega esile manada. Gordoni sarja kuulub kokku viis raamatut. Loodame, et esimene raamat tekitas siinsetes lugejates piisavalt huvi, et ka ülejäänud tasub välja anda. 

Monsieur Belmondo

Jean-Paul Belmondo
Tuhat elu on parem kui üksainus

Veel mõne aasta eest võis Tallinnast Tartu poole sõites Pikknurme kandis näha ühe küüni katusel suurt kirja, mis kuulutas „Belmondo 78“. Omaaegne ehitusmalevlaste vemp oli austusavaldus kuulsale prantsuse filmitähele. Noorele põlvkonnale ei ütle legendi nimi ilmselt suurt midagi, kuid kõigil neil, kes ENSV-s alates 1960ndatest kinos käisid, toob monsieur Bolmondo nimi mällu palju meeldivaid mälestusi. Neile on „Tuhande elu“ lugemine samasugune nostalgialaks nagu „Kosmose“ marmelaad või Vigri vuntsid. Nooremale põlvkonnale võiks Belmondo elulugu aga anda aimu sellest, et filmimaailm on oluliselt laiem kui Hollywoodi tingel-tangel.