
Susan Luitsalu (41) on hoogsa käega kirjanik ja reisisell, kes valmis vaat et meeletuteks ettevõtmisteks siin- ja sealpool sood. Aga, kulla lugeja, ole hoiatatud: peagi on sulesepal valmis uus raamat!
Mõnigi vast trehvas Susanit hiljuti teleekraanil kokasaates „MasterChefi“ kuulsuste hooajas. „Päris pingeline oli. Kui küsitakse, kas tuntud näod saavad ka erikohtlemist, siis jah, muidugi: meid grilliti seal veel hullemini kui eelmiste aastate osalejaid,“ teatab Susan uhkelt. Tal taastus samal ajal ka jala-
opist. „Olin ka suur osa võtetest haige, nii et korralik pingutus oli varahommikust õhtutundideni seal pliidi taga rügada,“ selgitab Susan, et pärast saatest väljakukkumist tükk aega woltis toitu ega viitsinud midagi ise teha.

Alguses oli reklaam!
Susan ütleb, et teismelisena, keskkoolis, kus just noortel on sagelii stress ja surve teha olulisi edasise elu ja elukutsevalikuid, teadis tema täpselt, kelleks tahab saada. „Tahtsin saada reklaamiagentuuri copywriter’iks ja loovjuhiks,“ ütleb ta. „Siis olid üheksakümnendad ja see oli suht uus ja rock’n’roll-ala. Tundus, et agentuurides töötasid ainult kõige cool’imad inimesed, kelle töö oli sama loov ja põnev nagu kunstiring: puhas lõbu ja käis lõputu tšillimisega käsikäes.“
Susan käis AdEatersi („Reklaamiõgijate ööd“, kus näidati erilisi, veidraid ja jaburaid reklaamfilme – toim.) üritustel ja analüüsis välismaa ajakirjades avaldatud reklaame. Kõige esimene „päris“
töö oli hoopis turundusjuht, nii et ta väisas reklaamiagentuure kliendina. Aga 2010. paiku jõudis ta ikkagi sinna unistuste tööotsale!
Paraku… „Siis käis kõik juba by the book ja enamik kliente olid oma soovides nii tõsised ning konservatiivsed, et mingit rock’n’roll’i küll kuskilt eriti enam ei paistnud,“ räägib Susan. Praegu ei tahaks ta no way mingiks copywriter’iks hakata ja ütleb: „Ma ei suudaks neid seksikaid välismaa šokolaadireklaame ja sama seksikate kõnekaartide reklaame enam vorpida.“
Mäng ei muutu?
Mis olid mängu muutvad asjad, mis on teda praeguse tegevuse juurde toonud? „Mul ei ole kunagi sellist mängu olnud, et seda oleks muuta vaja,“ vastab Susan.
Temal on kogu aeg päris põnev olnud.
„Ma olen olnud turundusjuht nii kaubanduskeskuses kui ka ööklubis, Cosmopolitani toimetaja, copy-loovjuht reklaamiagentuuris ja viimased 15 aastat teletoimetaja-produtsent ning töötanud välisriikides, sealjuures kaua Dubais,“ loetleb Susan. „See on selline imedemaa, et mu kaamera ette on sattunud istuma igasugused maailmakuulsad staarid. Ise ka ei usu!“

Mis on edu saladus?
„Nahaalne pead olema … Kui miski kõnetab, siis lähed sellele järele ja tood ära,“ selgitab Susan. „Need, kes hästi aktiivselt ootavad, et keegi nende tublidust märkaks, võivadki ootama jääda!“
Susan tegutseb kirjasõna genereerides erinevates meediakanalites: raamatud, kolumnid, blogid, artiklid, TV … ja siis põrutab nelja jalaga täiega outdoors’i kui maastur: seiklema linna- ja metsamaastikel, maailmarändurina. Küsides, kas siin on tal omamoodi leitud või leiutatud tasakaal, siis selgub, et Susani jaoks on see tavaline ja normaalne. „Inimesel peavad ju hobid olema,“ ütleb ta, et pole kudujatüüpi, „ja markide kogumise lõpetasin neljandas klassis, vist.“
Puuri ei pane
Susan on juba mõnd aega oma teises abielus. Kas on see ka mingitmoodi uude seiklusse hüpppamine, et kui leiad huvitavama, parema kaaslase, siis go for it!? „Ei, see ikka nii ei käi,“ pareerib Susan. „Kui suhetest ainult seiklust otsid, siis on jama majas, sest pead seda kaaslast hakkama iga umbes kolme aasta
tagant vahetama. Esialgne keemia ju rahuneb …“
Isegi maailma näinud kõikjal käinud rändurina ei kujuta ta ette, kust üldse leiaks neid tüüpe nii palju. „Ma olen äärmiselt valiv ja selleks, et mulle sedasi meeldida, peab ikka väga erakordne mees olema,“ kõneleb Susan. Siiski olevat ta otsustanud, et ei kavatse olla koos kellegagi, kes proovib teda kuidagi –
hoida või puuri panna. „Siis on küll head aega!“ teatab ta.
Oksüdeerud ja kõnged!
Kas nüüd, 40 ja peale on ta inimesena kuidagi nagu valmis saanud? Või kui palju ja mis suunas liikuda, muutuda, mida suurt ära teha, millistele väljakutsetele vastata? „Ajus saavad need kohad, mis impulsikontrolli eest vastutavad, valmis nii 25. eluaasta kandis,“ teab Susan rääkida. „Ma aga ei saa täpselt küsimusest aru, et mismoodi inimene saab valmis saada? Kahekümnendates algab juba allakäik, nii et valmis ei saa siin midagi, pekki hakkab kõik minema. Oksüdeerud vaikselt ja muudkui kõnged!“
Susan õpib Tartus kolmandat aastat psühholoogiat. Ta ütleb, et inimesed võiks mõelda, kui lühike meie eluke tegelikult on. „Kaks asja, mida ma soovitan: esiteks, tehke sporti, kas või lihtsalt liikuge värskes õhus. Ja teiseks, nautige oma elu!“ kuulutab ta. „Ei ole vaja pidevalt pabistada, et mis sobib kellele ja mis vanuses või mida kolleeg sinust arvab!“
Aga kuidas talle tundub, kas ta kuulub nende sekka, kes elada ei karda? „Ma proovin nii, et ei karda. Eriti teiste inimeste arvamust,“ räägib Susan. „Olen senise elu põhjal aru saanud, et esiteks, ei ole inimestel väga aega teiste elule keskenduda ja keegi tegelikult ei jälgi sind, kuigi nii võib tunduda. Seega, kui sa oma tegevusega just kellelegi liiga ei tee, on täiesti suva, mida oma eluga ette võtad. Need, kellel ongi piisavalt palju vaba aega võõrastele eludele keskenduda, on tavaliselt ka väga mõttetud tegelased niikuinii ja nende arvamus ei peakski sulle korda minema. Teiseks on mul juba nii mõnigi kogemus, et kahetsen seda, mida ei julgenud teha, mitte seda, mida ma tegin. Oma mugavustsoonist tuleb välja ronida!“
Mugavast äraolemisest võivad paljud praegu ehk vaid unistada. Maailm on muutuste pöörises, kõiksugu hädadest ja sõdadest ning hinna- ja maksutõusude hirmudest tulvil kuni selleni, kuidas tehisintellekt meid peagi orjastab ja tapab … Are you ready!?
„Ma lihtsalt ei loe eriti uudiseid. Mingi kaks aastat pole lugenud ja ausalt öeldes … sellest mitte midagi pole juhtunud ka!“ kinnitab Susan.

Deal With Tallinn
Susan on ilmale tulnud Pelgulinna sünnitusmajas, elanud titena Mustamäel ja Õismäel, hiljem Lasnamäel ja Nõmmel. „Täiskasvanuna olen elanud nii kesklinnas, Pirital kui ka Kalamajas, kus elan praegugi ja see on mugav,“ kiidab Susan. „Välja siit ju enam ei lasta, aga õnneks on kõik vajalik käe-jala juures.“ Susan kiidab ka, et Tallinnas on nii väikese linna kohta tegelikult päris palju mõnusaid restorane. „Talve juures üks mõnusamaid asju ongi toas istuda ja lemmikinimestega hea toidu ning veini kõrvale juttu ajada,“ on Susan veendunud.
Kui pärida, kas Tallinnas on piisavalt head ja inimsõbralikku linnaruumi, või mida saaks parandada, arvab kirjaneitsi, et head avalikku linnaruumi on meil piisavalt. „Minu arust on eestlased ise need, kes ei oska seda lihtsalt kasutada. Ei käida parkides jalutamas ega avalikel pinkidel istumas. Stroomi rannas peavad õues piknikku rohkem venelased. Pargis murul lesimine on ka rohkem slaavlaste asi. Või on Mupo selle ära keelanud? Kui ka on, siis tuleks kiiremas korras lubada!“ kinnitab Susan.
Pressin lõpuks sulesepp Susanilt välja, mis tema enda arvates on tema parim raamat ja mis järgmisena kaante vahele saamas. „Mulle meeldib kõige rohkem ikka „Ka naabrid nutavad“. Praegu lõpetan uut raamatut „Seitse väikest surmapattu“, mis räägib umbes sarnastest asjadest: inimeste sala-
jased tumedad küljed, mida igati püütakse alla suruda, aga mis on siiski väga inimlikud,“ ütleb kirjanik. Ta paljastab sisu kohta, et loos adopteerib üks usuhull vanglast vangi: hakkab vägisi mingil tüübil külas käima. „Loomulikult see psühh saab ju kord vanglast välja ja siis on jama kui palju. Läbiv teema on, et kui püüda olla hea ja eesrindlik pelgalt fassaadi pärast, mitte päriselt ja südamest, ei pruugi see alati hästi välja kukkuda,“ räägib Susan.

Susani sõnul osaleb ta kirjanduselus ka muul moel: „Kuulun ühte töögruppi, mis tegeleb sellega, et autorid saaksid raamatukogude laenutuste eest õiglast tasu. Iga laenutatud raamat
tähendab ju saamata jäänud müügitulu. Suht hull jändamine on see! Eestis ju arvatakse, et kultuur kuulub rahvale, tekib õhust ja armastusest ning selle eest raha küsida on suur jultumus!“
Mis on alanud, 2025. aasta soov?
„Rohkem seiklusi ja avastamisi! Olgu tegemist iseenda või suure laia maailmaga!“ ütleb Susan.
Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

GOBI – kaasaegse köögiga Sakhartvelo
Mis roog kargab teil esimesena pähe, kui kuulete sõnu „Gruusia restoran“? Loomulikult šašlõkk. Gruusia, Georgia või rahva omanimega Sakharthvelo restoran,…

Kust leida introverdist eestlane?
„Olen uudishimulik ja minus on midagi, mida nimetan kokkuviivaks: tahan toetada seda, et inimesed omavahel hästi läbi saaksid,“ ütleb Peter…

Tallinna piiskopkond on taastatud!
Tunnustusena Eesti katoliikliku kogukonna arengule ja järjepidevusele Maarjamaal ülendas Paavst Franciscus Eesti apostelliku administratuuri Tallinna piiskopkonnaks ja nimetas piiskop Philippe…

Kristjan JÄRVANIGA läbi linna
Ajakirja PULSS väljaandja Andres Peets käis varakevadel Tallinna abilinnapeaks saanud Kristjan Järvaniga juttu ajamas. Võeti ette ka ühine jalutuskäik läbi…

VALGE TÜDRUK ja teised tegelased
Elina Masing on mitmekülgne artist, kes laulab, tantsib, mängib, lavastab ja on just tänavu olnud esil oma suuremate filmiosatäitmistega. Aga oktoobrist…

Agulipoisist suurlinna
Elust ja ilukirjandusest on teada, et agulist kesklinna kolimine tähendab mitte ainult aadressi, vaid kogu eluolu muutust. Kombed on teised,…