Popmuusika superfestival Tallinn Music Week toimus 5.-7. mail. Mis oli tähtis ja teistmoodi sel aastal, räägib kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.

Suurim „teisiti“ oli see, et TMW toimus nii Tallinnas kui ka Narvas. Ukraina muusikutele pakkusime ka kahekuulist heliresidentuuri, mis võimaldab neil koos peredega Eestis elada, siinsetes helistuudiotes muusikat teha ja Telliskivis töötada. Põnevaid uusi nurki leidus üle kogu me tänavuse „uue muusika ja homsete mõtete“ festivali. Täiesti uskumatud uued nimed ja üllatavad vanemad artistid, uued lahendused vanas kuues ja vastupidi!
Mis mõtted igapäevast tööd tehes kimbutavad?
Kuidas vaatamata Ukrainas toimuvale mitte unustada, et kultuur ühendab ja ilu päästab. Kuidas ka 24/7 töörütmis kohe-kohe vallanduvat mitmekihilist kahe linna suursündmust ette valmistades ja sõnumiteks-reklaamideks-kujunditeks vormides pidada oma iga elatud minutit väärtuslikuks. Tabada nii „ma olen kõike seda juba kuulnud ja näinud“-hoiakuga globaalse muusikatööstuse proffe, uusi Eesti muusikavaldkonna tegijaid, igas vanuses publikut üle Eesti ja kaugemaltki ning kõige pirtsakamat ja valivamat kriitikut. Et ikka jõuaks esitleda nii meie publikule kui ka välisilmale kõige ägedamaid ja lubavamaid Eesti artiste. Põhiline: mitte unustada, et kõndida võiks alati muusika rütmis. Leida aega ka igavlemiseks ja sihituks lonkimiseks – olgu või kümme minutit nädalas, aga teha seda pühendunult. Vastasel juhul lakkad märkamast seoseid esmapilgul seostamatute märkide, mõistete, saundide ja imagote vahel. Ilma neid märkamata pole aga võimalik midagi päriselt uut luua ega esitleda.

Festival tõi siia palju väliskülalisi. Kui meeldiv on Tallinna linnaruum sinu meelest tänasel päeval nende vastuvõtmiseks?
Tallinna põhiline võlu on lõpetamatus, tunne, et on veel ruumi midagi teha ja kuhugi välja jõuda. Siin ei ole kõik veel loodi aetud, leidub mõnusat segadust, kihte ja vastandite hõõrdumist, kus suursugune puiestee võib suubuda kellegi tagahoovi jne. Elan isegi kahe väga erineva tänava ristumiskohas: ühel pool tuuline Liivalaia, millest kiiresti läbi minna, et seal aega veetes mitte kõrvapõletikku jääda, teisel pool Tatari tänav oma käänulise kulgemise ja Burmani majaga.
Ei meeldi, et kesklinn on üha enam riigiasutuste, büroomaastiku ja kaubanduse poole kaldu. Isegi Kosmos pani taas uksed kinni. Kultuurielu siin väga enam ei vibreeri, see tähendab, et sisuliselt polegi võib-olla enam tegu linna keskuse ehk südamega. Nii jätkudes ei ole siin enam ka loovat igavust, mis tekitab sundi teha midagi uut, vaid sellest saab ohtlikult „kohatu koht“ nagu tankla või kiirtoidupaik. Ideaalis tahaks ju linna tuiksoonel tunda, et kohe-kohe hakkab peale müütiline päris elu – miski, mida tundsin lapsena toonase Tallinna lennujaama terminali ultramoodsas, kõrgläikelises punases interjööris komandeeringust saabuvat isa oodates.