Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi, kes igapäevaselt ka kinnisvaraeksperdina tegutseb, on juba pikemat aega kogunud endale austajaid oma arhitektuurikesksete linnaruumifotodega. Hiljuti avas Risto ka temaatilise lehekülje – https://www.facebook.com/ristofoto

Fotod: Risto Vähi

Kas oled ka kuskil õppinud fotoasja või oled arenenud läbi huvi ja tegemise-kogemuse, learning by doing?
Ma ei ole seda kusagil õppinud, mis tähendab muu hulgas seda, et kui keegi teine küsib, et „kuule räägi, mida ma tegema pean, et see või too kaader parem välja tuleks“, siis ma ei oska tegelikult eriti pädevalt seda selgitadagi. Ma ei ole fotograafia teooriat iial saanud ega kuulnud. Nii ongi kõik omal käel järgi proovitud alates manuaalkaameratest koos punase valguse käes piltide ilmutamisega kuni viimase digitehnoloogiani.

Mis on sinu jaoks hea, kvaliteetne, inimlik linnaruum just Tallinnat silmas pidades? Ja mis siin linnas on head ja mis veel tegemata, vajaka. Ja vajaks sinu meelest lahendamist lühemas, kaugemas plaanis?
Tallinn on katkestuste linn. Siin on alustatud paljusid asju, kuid neist enamik on jäänud pooleli. Ja see paistab linnaruumitundlikule inimesele hästi silma. Ühelt poolt peetakse sellist kaootilisust ainulaadseks, sest säilinud on kihistusi, mida mujal enam alles ei ole, kuid mõnel juhul, päris ausalt, on see kaos mu jaoks ka pagana väsitav. Vahest tahaks lihtsalt sellist mõnusat klassikalist perimetraalset linnaruumi, kus on viie-kuuekorruselised majad üksteise kõrval ja vahvad kauplused esimesel korrusel. No nagu Helsingis näiteks.

Tallinna segasust arvesse võttes on kvaliteetne linnaruum siin Kadriorus ja teiste puitasumites, aga ka vanalinnas ja mõnes kohas kesklinnas. Seal, kus on ühtsemat ja komplekssemat linlikku ruumi.
Kus aga on suvalised majad üksteise otsas, erineva tänavajoonega ja nende vahel on veel mingi parkla, tekib mul tõsine äng. Mäletan, kui olin noorem, siis oli maru huvitav pildistada röötsakil puitmaja äsjakerkinud klaasist kõrghoone taustal. Noh, ausalt öeldes enam selliseid pilte küll teha ei viitsiks. See pole tegelikult üldse äge.

Mulle meeldib, kui tänaval tekivad perspektiivid, kui majad moodustavad fotogeenilisi ansambleid või kui mängivad fassaadide värvid ja päeva või õhtu valgus. Ma tean, et alati on nunnud pildid mõnest vanast majast, aga mulle on võrdsed nii uus kui vana. Mu jaoks peab olema stiili ning seda leiab igas ajaloolises kihistuses, ka aastast 2023.
Mulle meeldib, et tänavaid on hakatud huvitavamalt kujundama, et enam ei ole vaid asfaldist sõidutee ja kahel pool ääres kõnnitee. Erinev tänavakate, vahepeal puud, pingid – see lisab hubasust ja muudab kogu olemist sõbralikumaks. Me oleme ju üles kasvanud asfalti ja autodega linnaruumis ning soovin, et enam oleks tasakaalu. Ma ise jalakäijana pean kõige ohtlikumaks enda jaoks nii tõukse kui jalgrattureid. Kergliiklusteede ehitamise kõrval peaks väga tõsiselt neile ka liikluskultuuri õpetama. Nii, nagu seda on autojuhtidele ja jalakäijatele pidevalt tehtud.

Olles elukutseline jalakäija, pean lugu trammidest. Arvan, et tramm on üldse kõige linlikum sõiduvahend ning ka Tallinnas peaks neid palju enam ringi sõitma.

Mis on sinu arvates parimad arhitektuurse pärandi näited ja mida tooksid esile õnnestumisest tänapäeval, taasiseseisvumise järel. Kas see, mida me tihti nendime, et meil ei saagi midagi ilusat ehitada, sest oleme vaesed ja ostujõuta, on paratamatu pitser kinnisvaraarendusel?
Ajaloolisest arhitektuurist rääkides on minu jaoks absoluutne number 1 arhitekt Karl Burmani looming, mis kätkeb endas nii juugendit, traditsionalismi kui ka funktsionalismi. Samuti on mu eriliseks lemmikuks kivitrepikojaga tallinna tüüpi majad, mida pildistan samuti ohjeldamatult.
Tänapäevast meeldivad mulle pigem õnnestunud keskkonnad nagu Rotermanni kvartal. Head uut arhitektuuri on küll ja veel, aga see on kõik üksikhoonetena mööda linna laiali.

Raha vähesus on Tallinna ALATI mõjutanud. See on peamine põhjus, miks meil on üldse alles puitasumid. Kivist üürimajade massiliseks rajamiseks lihtsalt raha nii palju ei olnud. Ei neil, kes ehitasid, ega ka lõpptarbijal.
Ja me oleme praegugi tegelikult samas positsioonis. Tallinn on endiselt linnake suuremate keskuste vahel ning raha on meil ikka vähem. Ja nii paneb see arhitektuuri paika ka tänapäeval.