Arhitektuurifotograaf Martin Siplane näitab oma fotodel linnaruumi tihti üllatavatest nurkadest või poeetilises, miks mitte ka huumori võtmes, nii et vaataja võib märgata majade ja ehitiste ülesvõtteid silmitsedes seal justkui seni varjatud ilu ja elu.

Martin Siplane (1985) niidabki viimastel ajal mainet kunstnikuna – kuni aprillikuuni näeb Rotermannis Arhitektuurimuuseumis tema juba teist isikunäitust „Talling“, kust leiab „linnavaateid ja ehitisi, kus peamotiiviks on linnaruumiline ajutisus: majad oma nõrkusmomentidel, tellinguisse pakituina ja pooleli, hetkedel, mil linlane neile kuigi palju tähelepanu ei pööra“.
Põnev värk ja tasub minna vaatama. Juba on kuulda, et ka väljamaalt tuntakse huvi Martin Siplase arhitektuuri- ja linnaruumifotode vastu!

Martin möönab, et pildistamise pisik haaras teda nii, nagu noorelt pea kõiki: „Pea kõigil meist leidub sahtlipõhjas mõned „seebikarbi“ või Zenitiga pildistatud ning siis kas käsitsi või masinate abil ilmutatud analoogfilmirullid.“ Erilise tõuke andis aga ikkagi digitaalsete aparaatide massiline turule jõudmine 2000ndate alguses. „Mind on paelunud ajalugu ja arhitektuur juba väikesest peale ning seetõttu on objektiivitoru ette sattunud enamasti hooned ja linnaruum,“ räägib Martin. Martini tööks ongi olnud arhitektuuri arhiividesse dokumenteerida: „Loodan, et minuga ei lähe nii, nagu Vana-Kreeka maalikunstniku Zeuxisega, kes ühe toreda legendi ühe versiooni järgi naeris ennast surnuks, kui juhtus ühte oma nooremas põlves maalitud taiest üle pika aja uuesti nägema.“

Argipäevatöö ja kunstniku-mina, on see sul kaks ühes nagu dr Jekyll ja mr Hyde?
Päris kaval on kunstnikuna tegutsedes omale teine „fassaad“ ette ehitada. Ise nii kaval inimene veel pole. Uhkelt võin tõdeda, et olen uudishimulik nohik, kellele meeldib vabadel hetkedel millegi kallal nokitseda või ennast päevadeks ajaloo põnevatesse „jäneseurgudesse“ unustada. See kõik toidab meeli ning eriti inspireerivad on ka vestlused oma targemate sõpradega. Kõik kogunenud kogemused avalduvad siis mingil ootamatul hetkel ideedena, millest sünnib võib-olla kunstiteos, võib-olla mitte. Ma tunnen ennast ka teistes kunstivormides kodus ning seetõttu meeldib mulle isegi väljasõitudel või niisama kohvikus kohvitades fotoaparaat koju puhkama jätta ning hoopis silmadele avanevat joonistada.

Arhitektuuri jäädvustajana on sul meie linnaruumi kohta ilmselt üht-teist arvata?
Linnaruumi areng on kaootiline ja kahjuks kordame kõiki vigu, mis mujal linnades aja jooksul juba tehtud-ilmnenud. Ei lahenda ummikute probleemi tänavale kahe lisarea juurdesillutamine ega igale poole jõulutulukeste riputamine. Targad inimesed mõtlevad linnaruumi parandamise peale igapäevaselt küll, aga kahjuks ei jõua nutikad lahendused peaaegu kunagi realiseerimisele.
Linnad ongi eelkõige äri tegemise, mugavuste nautimiste ja ideede vahetamiste kohad. Aga kahjuks ei piirdu äri tegemine enam turuplatsiga, vaid see on valgunud ümber linna. Näiteks kõik need reklaamplakatid sõiduteede vahel. Need kerkivad kiirelt nagu seened pärast vihma, aga mõnda uut trammiteelõiku tuleb oodata mitukümmend aastat. (Siinkohal on kurb tõdeda, et praeguseks on reklaam ka interneti üle võtnud.) Ennemalt peaks linnavõim ikkagi elukvaliteedi ja keskkonna parandamisega tegelema, selmet kõike kellegi ärihuvides reklaami alla matma.
Suurlinnades ammu probleem, et AirBnb ja investeerimiseks ostetud kesklinnakorterid suretavad kohalike jaoks linnast elu välja. Selle vastu hetkel Euroopa ajaloolistes vanalinnades ka võideldakse. Loodan, et meil, linnakodanikel, jätkub samuti jõudu varsti vastu hakata.

Kuidas sulle tundub pealinna areng arhitektuurilises võtmes? Pidevalt oiatakse avalikkuses kolearhitektuuri vohamise üle, kurdetakse, et lõhutakse vana. Oled isegi märkinud meil levinud nn fassadismi. Et kas on vääristav või väärastav?
Kõike ajaloolist ei saa ega ei peagi päästma. Aga hoida tuleks eelkõige ajaloolistes asumites säilinud miljööd. Ehk kahekordsete puumajade vahele ei tohiks rajada mahult sobimatut viiekordset hoonet. See vana ja uue kokkusobitamine nõuabki suurt oskust. Fassadismi teeme veel kogemuste puudumise tõttu. Kuid nüüdseks on meil tekkinud osavaid arhitekte, kes mõistavad asja küll. Vaja veel tellijatele selgeks teha, et head ja vastupidavamad lahendused ongi kallimad, aga kokkuvõttes ikkagi paremad.

Kuidas linnahalli renoveerimisse suhtud?
Linnahall on üks parimaid ehitisi siin linnas. Vormilt madal, et mitte vanalinna siluetti merelt varjutada, ning see seik, et üle maja saab jalutada, on arhitektilt Raine Karbilt ikka suurepärane lahendus. Oslo uue ooperimajaga jõuti selleni alles 25 aastat hiljem. Amfiteatri akustika on samuti laitmatu (vanad kreeklased olid geniaalne rahvas) ning peidetud ventilatsiooniga fuajee on ikka ülimalt stiilne. Loodan väga, et see hoone kuidagi päästetakse. Ise olin õnnega koos, kuna isa töötas seal peakunstnikuna ning siis sai palju nähtud ja kuuldud, mis samuti mul märkmikus ajaloo tarbeks kirja kenasti pandud.

Kuidas hindad meie arengut inimmõõtmelise, kvaliteetse linnaruumi poole liikumisel? On sul Tallinnas lemmikkohti?
Tallinna linn on liiga kaua olnud ühe erakonna võimu käes. See pidurdab eelkõige positiivse arengut ning soodustab pigem negatiivset ehk korruptsiooni. Tähtsate asjade asemel tegeletakse asendustegevustega, nagu keegi kunagi tabavalt ajakirjanduses märkis. Samas olen kokkuvõttes ikkagi optimistlik, sest adun, et noored jagavad biiti. Usun, et näiteks Kalamaja asumi parklateks kohandatud sisehoovide sillutuskivid kistakse kunagi jälle üles ning istutatakse nendesse tagasi praegu kaduma kippuvad aiad ja peenramaad.
Lemmikkohad Tallinnas on Pirita jõe ürgorg ning linna läbiv veel ürgsem pank kõiges oma reljeefsuses. Väga mõnus on uidata selle nõlval, mis paljandub Maarjamäe kohal. Seal asub Tallinna üks ägedaim tühermaa, kus kohtas veel mõni aasta tagasi palju priskeid jäneseid ja muid loomi. Olengi üles kasvanud Lasnamäe lõpus ning jumaldan kõiki tühermaid. Väga inspireerivad keskkonnad. Kahju, et need vaikselt kaovad. Kaval oleks need ära valgustada ja mõned pingid asetada ning ongi park valmis!“