Arhitekt Villem Tomistega vast ikka igav ei hakka – ta on teinud loominguliselt väga eriilmelisi töid, aga kogunud tuntuks ka hoogsate visioonidega linnaruumi kujundamisel.

Sedakorda vestleme arhitektiga tema kureeritud näituse “Suur Vanalinn.12 Ulma.” raames. Lendame taas!?

Kõigepealt näituseprojekti nimest: pealkiri viitaks nagu Saarineni Suur-Tallinna plaanile( 1913), mis teostamata jäi? Tõepoolest, 19 s lõpust on ju olnud mõtteid müürid ja tornid lammutada, muldkindlustused laiali lükata. Aga õnneks (või õnnetuseks?) ei jätkunud rammu ja ressurssi. Ja kohalikud sakslased asusid lisaks seda justkui oma pärandit kaitsma.
Ja on hiljemgi tahetud vanalinna radikaalselt muuta – maa-alust tunnelit ehitada (löödigi juba labidas maa sisse 1940.), sealt magistraal läbi vedada jne. Samas täna on see Tallinna peamine pärl? Kuigi mõned virisevad, et vanalinn on muuseum turistidele ja linnas pole enam elu? Vanalinna võlu ja valu, eks ole…Ei maksa vast näituse sisu ära jutustada, aga milline on Sinu suhe tänasesse vanalinna? Mida võiks seal ette võtta?

Näituse pealkiri loob aimelise seose Saarineni Suur-Tallinnaga ja seeläbi ka paljude teiste kavade või utoopiatega, mida vaatlen või taaselustan oma 12 visiooni kollaažidel.
Tulevikus saab Vanalinnaks nimetatav piirkond olema tänasest palju suurem ja katab reaalselt seda territooriumi linnast, mille tänavavõrk ja hooned on vanad. Tänapäeval koloniseerib vanalinn erinevate endast tulenevate keeldude ja koormatistega väga suurt osa Tallinna kesklinnast. Mõistlik oleks käsitleda vaatekoridoride ja miljöökaitsega koormatud alasid samasuguse väärtusena ning luua siia ka sarnane avalik ruum, avalikud teenused ning kuvand kui vanalinnal. Kesklinna perimeeter on tänapäeval suuresti laoplats ja tagahoov.

Kesklinna raudteega piirnev ala, kuhu tohib ehitada ilma muinsuspiiranguteta, on protsentuaalselt väiksem, kui hooned ja alad kokku, mis on viimase saja aasta jooksul oma ilmet muutnud UNESCO kaitsealuses vanalinnas. Enamus raudteeringi sisse jäävast alast on tänaseks nostalgiline vana linn, miljööväärtuslike tänavate ja majadega, nagu seda saja aasta eest oli vastrajatud bastioniparkidega piiratud vanalinn. Tänapäeval piirab kesklinna linnamüüriga võrreldav muldvall, mille teisel küljel vohab kaos. Analoogne segadus valitses 19. sajandi lõpul ka linnamüüri välisküljel. Nagu sajanditagusest eeskujust näha, ei saa lahendus olla vaid üha tihedam aukude uuristamine muldvalli. Raudvalli kaoseline ruum võimaldab tulevikus siduda asumeid ja linnaosi, et suurendada elamispinda ja mitmekordistada kesklinnana tunnetatavat ala, muutes linna eneseküllasemaks kogu territooriumi ulatuses.

Lisaks vanalinnale, millele Tallinna linnaruumis juhiksid nii külaliste kui kohalike tähelepanu, mida väärtuslikku kindlasti kogeda, näha? Endale tundub, et üks meie edulugusid uuemal ajal on vanade tööstuskvartalite konverteerimine elu- ja ärikeskusteks?
Raudringi paekivist vabrikute kestad on üksteise järel taaskasutust leidmas. Arendajad proovivad varemeid särama lüües saavutada enneolematut ja kõige ägedamat, ainukordset uut linnakeskust. Paremat kui teisel. Vabrikute varemetesse luuakse tänased kõige nooblimad korterid ja kontorid, sööklad ja spordisaalid. Suur-Vanalinna piirile kerkiv veidruste vikerkaar tuleks ruumiliselt kokku siduda tervikuna toimivaks arengumootoriks.

Suur-Vanalinn. 12 ulma
Tallinna keskpunkt on vanalinn – müüride, vallide, seaduste ja määrustega kaitstud ruum. Selle piiril on läbi ajaloo puhunud tuiskliivad ja märatsenud meri. Aeg-ajalt on saabunud vallutajad, siis raiutakse metsad ja põletatakse eeslinnad. Tänapäeval tähistab seda piiri raudteering – linnavall, mille teisel pool vohab uudsust ootamatusega viljastav metsikus.
Näituse kuraator Villem Tomiste on toonud fookusesse visioonid – teisisõnu ulmad –, mis on aegade jooksul linnamüüriga seoses ja selle ümber tiirelnud. Need on ideed, mille abil avardada Tallinna vanalinna tajutavaid piire. Tulevikus saab see ala olema tunduvalt suurem, hõlmates seda osa linnast, mille tänavavõrk ja hoonestus on ajaloolised. Tomiste uurimistööl loodud visioonid pole lõplikud lahendused, vaid vihjed Tallinna ruumilisele dünaamikale. See on katse luua dialoog eri viisil linnaga suhestujate vahel, millele vastavad 12 kunstnikku
Kuraator, visioonide autor, näituse arhitekt: Villem Tomiste (Stuudio Tallinn)
Osalevad kunstnikud: Eike Eplik, Aksel Haagensen, Hedi Jaansoo, Jass Kaselaan, Erki Kasemets, Kristi Kongi, Karl Ferdinand von Kügelgen, Anna Mari Liivrand, Katariin Mudist, Darja Popolitova, Uku
Sepsivart, Kristina Õllek
Näitus jääb avatuks 3. maini 2026.

Raudtee ja rööpavöönd on üks väljakutseid, näiteks liikuvusele, aga kas ei võiks näiteks enam sildu – jalakäijatele/kergeliiklejatele rajada? Tunnelid oleksid asja eest, aga on vast kallid rajatised.
II linnamüürina toimiv vall tuleb manifesteerida. Kesklinna piirav raudtee muldvall kujundatakse ümber pargivööks. Suur-Vanalinna serva ehitatakse turgude vöö linnalisele korilasele, jadamisi kohvikud, galeriid, väiksed töökojad, linnafarmid ja niidud. Külgnevate asumite miljöö vormib maastiku iga lõigu omanäoliseks. Sõõrjas turuvöö seob tänapäeval valli poolt lõigatud tänavad ning peidus linnaosad tihenevad tasapisi kesklinnaks.

Tallinna raudteering taastatakse taevatrammina. Uus pargi kohal liuglev liin ühendab Suur-Vanalinna piiri ajaloolised vabrikute piirkonnad, seob Tselluloosi, Lutheri, Mayeri, Telliskivi, Krulli, Volta, Noblessneri, Ilmarise, Katla ja Sadama ning loob Lilleküla, Kelmiküla, Veerenni, Juhkentali ja Lubja tänava piirkondadele eeldused uute linnaliste asumikeskuste tekkeks. Üksteisest paariminutilise teekonna kaugusele asetuvad Kadrioru, Kalevi ja Lilleküla staadion ning Linnahall ja Lauluväli. Taevatrammi peatused on asumite turuplatsidel, linnasüdamest kiirtena väljuvate tänavate ristumisetel, uute järvede veerel. Nii ei tundu ooperiteater Ülemiste järve ääres enam imelik ja planeeritava korvpallihalli saab rajada siselinna spordilinnakusse, kust suletud sõjaväelinnaku võiks kolida Lasnamäele raudtee verele.
Terasmadude maastik loob uued reeglid ja nõtke turvatunde. Vallipargi kiirendi seob siinsed niidud, kohvikud ja inkubaatorid eri kiirustel kogetavaks korilusväljaks. Ühisveondus on nutikus – ümberistumiste ja liikuvusmeetodite kombineerimisest ja keskkondade ning meeleolude vaheldumisest saadav nauding.