Henry Sildaru (19) on freestyle– ehk vigursuusataja ja Eesti spordi tulevikulootus. Henry elab ja treenib praegu iga päev täiega, tippvormi püüdes. Siht on pääs olümpiafinaali.

„Freestyle-suusatamine on pisut nagu rallisõit,“ kirjeldab Henry, „stardis pannakse gaas põhja ja sõidetakse kraavi piiril. Kõik riskivad, püüdes treeningutel paika saadud kava eksimusteta ära teha. Eksimiseks on väga vähe vaja: tuled reililt varem maha, ei saa hüppel haaret, maandumisel paned käe maha – ja leiadki end protokollis kohe viimaste hulgast.“
Henry sõnul võiks suuta kõik 30 sportlast, kes olümpial starti saavad, võidelda finaalkoha eest. „Loomulikult on tipp 10 sagedamini poodiumil, aga seal on sportlaste vahed juba teistsugused,“ selgitab Henry. Jooksus või kõrgushüppes võib üsna kindlalt eeldada, kes milleks võimeline on, kuid freestyle’is mitte. „Näiteks big air’i X Gamesi võitja, kes esimese inimesena maailmas maandus 2340-kraadise hüppe – kahe salto kõrval seitse ja pool pööret ümber oma telje – jäi kevadisel
MM-il konkurentsist üldse välja, sest ei saanud haaret kätte. Selliseid eksimusi sprindis või mujal naljalt ei näe, meil on see täitsa tavaline.“

Fookus
Sildarude saaga, ema-tütar versus isa-poeg vastandleeris on olnud aastaid meedias ja menetlustes. Sellest tohuvabohust me ei kõnele, vaid vaatame, kuidas Henry koos isa ja toetajatega oma sportlaskarjääri kõige kiuste edendab. Henry on elanud täielikult töö ehk trenni tähe all. „Tõusen kella kaheksa paiku ja alustan päeva kohe reilimistrenniga maja taga. Teine ja kolmas trenn on juba varieeruvamad: jõusaal, tasakaalu-, reaktsiooni- või koordinatsiooniharjutused, pilates, jooga, ujumine ja nii edasi,“ selgitab ta.

Treeningute vahel tegeleb Henry koolitöödega või teeb lõunauinaku. „Isa on üsna kindlameelne, et korralik taastumine on heade tulemuste üks olulisi alustalasid. Just see on koht, kus saaksin veel rohkem peenhäälestust teha. Magama lähen nii, et ööund koguneks vähemalt üheksa tundi,“ räägib noormees.

Kitsas king
Kõige suuremad ja selgemad edusammud on Henry sõnul olnud hüpetel. „Eelmisel hooajal lumel tehtud trikid oleme Kläppenis paremaks saanud: stiilipuhtamaks, paremad haarded. Ka uusi trikke on nii nelja-viie ringis juurde õpitud. Kui neist pooled õnnestub ka algaval hooajal lumele tuua, võib suvise ettevalmistusega päris rahule jääda,“ kinnitab ta. „Muidugi konkurendid samuti ei maga ja eks novembris, MK-etapil, ole näha, kui palju keegi edasi on arenenud.“

Kitsaskoht on olnud see, et Henry kõik hüpped, nii otse kui ka selg ees, on praegu cork’id ehk pöörlemised, jalad ees, maandumise suunas. Kompositsiooni mitmekesisusele aitaks Henry sõnul kaasa mõni kontrastsem element, näiteks pea ees pöörlemine või aina enam kanda kinnitav „tagasipööre“ (ingl bring back). „Pea ees pöörlemine võib esmapilgul kõrvalseisjale tunduda pisut hirmutav, kuid tegelikult pole see tehniliselt keeruline. Isa lihtsalt arvas, et sellise pöörlemisega, kus maandutakse pisut teise nurga alt, kaasneb suurem põrutus,“ selgitab Henry. „Seni oli see variant teadlikult tagaplaanile jäetud. Aga nüüd, kõrgemale sihtides, enam teisiti ei saa: et pargisõidus kas või grammi võrra paremaid punkte püüda, tuleb igal võistlusel teha vähemalt üks hüpe, mis pole cork. Valida tuli pea ees pöörlemiste või tagasipöörde vahel. Meie otsus oli kavva lisada tagasipööre,“ räägib Henry, et Kläppenis on need üsna hästi õnnestunud, kuid lõpliku hinde saab ikka kohtunikelt võistlustel.

Olümpiatuli
Olümpiale pääs ja sealt edasi finaali jõudmine oleks suur saavutus. Tõenäoliselt medaliteni
Henry ka edu korral seekord veel ei jõua, seega pole veel rõhuvat võidusurvet. „Eks üha sagedamini mõtlen olümpiale. Võib-olla olen hakanud isegi unistama. Mitte küll lõpuprotokolli tulemusest – tean väga hästi, kuidas kõik konkurendid iga päev selle nimel higi valades pingutavad –, vaid just oma taseme tõstmisest. Keskendun sellele, mida mina saan päriselt mõjutada: milliseid trikke võiksin selleks ajaks osata ja mis distsipliinis suudaksin teha veel arenguhüppe,“ räägib Henry.
Kas on võimalik veel astuda märgatavaid samme? Need mõtted tekitavad Henrys elevust ja ta üteb: „Aga oleme isaga juba palju saavutanud: meil, meestel metsast, on olnud hulgaliselt häid ja tähendusrikkaid hetki.“

Koduseinte toetus
Kuigi sõbrannat, kes kaasa elaks, Henryl veel pole, kostab ta küsimuse peale, et räägime ikka spordist. Lähedasi kaasaelajaid siiski on. „Tegelikult,“ märgib Henry, „kogu pere elab jõudsalt kaasa. Isa Tõnise abikaasa, värskelt perre pisipoja toonud Sigrid. Ta hoiab mind väga ja hoolitseb minu eest hästi, saame suurepäraselt läbi. Nimetan teda ikka emaks, ema eest ta mulle ju ka on!“ Spordilaagrites olles teevad pereliikmed konverentsikõnesid, kuhu kõik on kaasatud ja hoitakse üksteist toimuvaga kursis.

Sport sport sport
Ka Henry vaba aeg on sportlik. „Kui vähegi saab, püüan jalgpalli kõksida, korvi loopida, tennist või padelit mängida, surfata … Eks natukene saab vahel ka PlayStationi mängitud, kuid sealgi sportlikult: mõnd võidusõidumängu või jalgpalli, kus õnnestub vahel ka isa kaasa haarata ja siis teineteisest mõõtu võtta. Seal oleme täiesti tasavägised ega tea kunagi, kes teisele sauna kütab,“ muheleb Henry ja ütleb, et vahel läheb päris pikalt, sest kaotaja tahab ikka ja jälle kordusmatši.

Aga golfi on isa Tõnis lausa osaliselt hooajavälise treeningprogrammi osaks kirjutanud. „Golf aitab keskendumist treenida, mis omakorda on võistlustel väga vajalik!“ kinnitab Henry. Surf meeldib talle väga, just lainesurf. „Eestis on surfi harrastamiseks tingimused aga pisut keerulised,“ märgib Henry, „Väänas on vahel tormiste ilmadega laineid, kuid pigem siiski tagasihoidlikud ja veidi nõrgad, et kanda mind ja lainelauda.“ Surf on suurepärane tasakaalutreening: lainelaul pikali lainetesse ujumine või sõudmine ja ka laine peal püsti sõitmine treenib tasakaalu. Lisaks on lainetesse sõudmine hea ülakehatreening.“
Eriline tugitoolisportlane Henry ei ole. „Suurvõistlusi natuke ikka jälgin, kuigi olen rohkem seda tüüpi, et hea meelega olen ise aktiivne ja teen midagi. Aga natuke maailmatasemel klubi-jalgpalli – meistriliigat –, korvpalli ja omadele, eestlastele, elan kindlasti kaasa, et näha, kuidas kellelgi läheb. Meid on nii vähe, et tuleb üksteisele pöialt hoida!“ seletab ta.

Muusika ja muu
Kevadel elas Henry innukalt ka Tommy Cashile kaasa. Henry möönab, et veidi muusikat ta ikka kuulab, kohalikku, Eesti muusikat. Kuid niisama trennis, mäel või vabal ajal muusika kõrvas väga ei mängi. „Kui meil on pikad autosõidud, laagritesse või võistlustele sõites, meeldib mul isaga arutada maailma asju või teha plaane eesootavaks laagriks,“ räägin Henry. „Vahel paneme ka muusika mängima, eriti kui üks magab kõrval ja teine sõidab, siis on muusika mõnus kaaslane. Ja kuidagi on nii kujunenud, et Eesti lood sobivad hästi, isegi sellised vanemad, mõned ikka enne meie aja arvamist isaga.“

Filmid Henryt pigem ei köida. „Vahel mõnd sarja vaatan, aga praegu on võimalik mitu osa korraga või lausa terve sari järjest ära vaadata, seega on oht, et vabadel päevadel saab vahel mõni osa liiga palju vaadatud. Aga see on ka ikka pigem harv juhus, kui mõne sarja käima panen,“ ütleb ta.
Aga lugemine? „See on midagi, mida isa tahab, et ma rohkem teeksin,“ nõustub Henry. „Lugemine avardab maailmapilti ja väljendusoskust.“ Aastaid tagasi tehti koostööd Rahva Raamatuga. „Lisaks sellele, et nad meid laagrite tarbeks eelarvega toetasid, oli koostöösse sisse kirjutatud ka suur hulk vabalt valitud raamatuid. Siis jõudsin küll palju lugeda. Kui raamatupoodi sattusime, sai ikka sülega raamatuid kaasa haaratud ja läbi loetud,“ kinnitab ta.

Praegu satub Henry raamatupoodi pigem harva. „Võiks tihedamini sattuda!“ arvab ta. Rohkem kuulab Henry täiesti erinevatel teemadel podcast’e: spordist, majandusest ja niisama elust.
Henry sõidab ringi musta maasturitüüpi KIA-ga, suusakast katusel. Sõiduõiguse omandas 19-aastane noormees juba paar aastat tagasi. „Eks nagu iga poiss, noormees, naudin motosporti ehk tehnikapoolt. Aga liikluses on tegemist ikka punktist A punkti B-liikumisega ja see on loomulik igapäevaosa. Eks isal on nüüd natukene lihtsam ka, kui pikkadel sõitudel on kaks juhti,“ võtab Henry asja kokku.

Kokkab, kokkab!
Muidugi peab sportlane toituma mitmekülgselt ja tervislikult. „Vahel jõuab menüüsse ka mõni burger, aga see juhtub harva, siis kui teel oleme, suunaga laagrisse,“ räägib Henry, et tegelikult meeldib talle ka kokkamine. „Vahel ikka võtame ette mõne retsepti ja püüame maitsva roa teha. Õnnestub ka, aga selleks kõigeks leiab kahjuks liiga vähe aega.“

Lemmiktoidus kahtlusi pole. „Loomaliha ja vanaema kotletid!“ ütleb Henry. Näiteks kala tema ei söö. „Aga isa püüab igal suunal ikka kõike paremaks muuta, nii püüab ta veidi ka kala lauale tuua, et vajalikud rasvhapped ja muu oleks tagatud. Isa muidugi kala ise ka ei söö, selles mõttes on tore vaadata, kuidas ta minu pärast ka endale ebamugavaid samme astub!“ kinnitab Henry. Loomaliha küpsetamisega saavad Henry ja isa ise hakkama, kuid vanaema kotlette saab ikka ainult vanaema käest. Henry märgib, et laagrites püüab isa vahel ka kotlette teha, öeldes: „Täitsa head, aga vanaema omadele jääb ikka veel tublisti alla. Eks neisse ole vanaema hool ja armastus sisse pandud.“

Kõik on ees
Henry on noor mees, kõik veel elus ees! Kui aga küsida, kas ta on mõelnud, mida muud võiks või tahaks ta teha, kui sportlaskarjäär mingil põhjusel otsa saab. „Olen aastaid mõelnud, kuhu võiksin suuna võtta. Eks see ole selline raske samm, mida teha, kui tegelikult ei tea, mis võiks olla see, mille vastu veel suur kirg on peale spordi,“ mõtiskleb Henry. „Veidi huvitab mind investeerimine, börs ehk majandussuund, aga kooli lõpetamiseni on veel paar aastat aega.“ Henry õpib Audenteses võimalusega teha gümnaasium kolme aasta asemel viiega. Praegu on käsil neljas aasta. Seega on natuke aega kaaluda, mida ja kuidas edasi.

Kunagi väiksena on Henry elanud Tallinnas Mustamäel, aga nüüd elab Sauel. „Tallinn on mõnus kodulinn, väike ja rahulik. Võistluste tõttu tuleb vahel suurlinnades maanduda ja seigelda, meil aga on mõnus: rohelus, vähem sagimist, puuduvad linnasisesed kiirteed. Tallinn on väga mõnus, eriti merelt laevaga koju tulles!“ kinnitab Henry.