Vene kultuuri tühistamisest
Meelis Kubits nendib, et juba aastapäevad kestnud Vene sõda paneb meid Ukraina kompromissitu toetamise kõrval pidevalt küsima, kuidas suhtuda agressorriigi tegevustesse väljaspool otsest lahinguvälja.

Lähenev sõja esimene aastapäev sunnib meid Ukraina kompromissitu toetamise kõrval igapäevaselt küsima, kuidas suhtuda agressorriigi tegevustesse väljaspool aktiivset lahinguvälja. Pehme jõu efektiivsel kasutamisel võib tagasitulekul tsiviliseeritud maailmaga ühise laua taha istumisel olla otsustav roll. Selle hoiaku edasilükkamine kaugesse tulevikku nõuab meie kõigi valvsust ja põhimõtete järgimist. 

Vene kultuur, sport ja meelelahutus on sellel pildil need head poisid, kes peavad Moskva vaates ära tegema halbade kuttide töö. Meie asi on olla valvel ja mitte lasta sel juhtuda, kuniks patud on lunastatud ja enesepuhastus täiel määral läbitud.   

Eeltoodust tulenevalt on vene kultuuri hindajatele kaks head ja kaks halba uudist. Alustame viimastest. Esiteks tuleb kahepoolsed kultuurisuhted ära unustada. Praktilises elus tähendab see seda, et kõik meie kultuuritegelased, kes soovivad edaspidi Venemaal esineda, võivad sinna rahulikult jääda, ka Venemaalt meile tulijate hulk on kokku kuivanud. Väärt tegijatele on sealgi mõeldud vaid üheotsapilet. Tean (Sic!) ühte muusikut, kel on agressiivselt pobisev, kuid siiski ühemõtteliselt selge sõjavastane positsioon, kes on möödunud aastal tuuritanud läänes (USA, Israel, Läti), jõuab kevadel ka Tallinnasse ja samal ajal on tal õnnestunud paljude äraütlemiste kõrval säilitada mõned kontserdid kodumaal. Tegemist on suhteliselt ainulaadse juhtumiga ja neile inimestele ma kätt ette ei paneks, erandid peavad olema võimalikud, kui inimeste positsioon meie jaoks selge.

Teine uudis puudutab kõiki endale  Z tähe otsaette maalinud ja sõja toetuseks oma sõnade või tegevusega keskkonda loonud kultuuri-ja meelelahutustegelasi. Neile tuleb panna eluaegne keeld Schengeni viisaruumi sisenemiseks, mis oleks igati proportsionaalne panus ka juhuks kui Venemaal peaksid võimule tulema jõud, kes kunagi sõja hukka mõistavad ja maailma käest põlv maas andeks paluvad. Sõja üksikisikutest toetajad peavad oma võlgu tasuma elupäevade lõpuni. Põhjus, miks tuleb sekkuda viisakorralduse tasemel, on korporatiivüritused ja kutsed, sest kui avaliku kontserdi toimumise võib eos ära blokkida kodanikuühiskond (Kirkorovi näitel) siis selle eest, et mõni kohalik vatnik endale aiapeoks Z artisti koju ei kutsuks, ei ole keegi kaitstud. Aga peab olema. 

Õnneks on vene kultuuri austajate tunneli lõpus korralik valguskiir, mille nimi on „emigrandid“. Kõigi Venemaalt lahkunud ja sõja ühemõtteliselt hukka mõistnud loojate ning meelelahutajate jaoks on Alexela ja muude kontserdimajade uksed lahti, see praktika sai juba 2022 korralikul sissejuhatuse, näiteks Maksim Galkini, Boris Grebenshikovi isikus. Tshulpan Hamatova, Dmiytri Krõmov, Noice MC, Andrei Makarevitsh, Viktor Jerofejev, Ljudmila Ulitskaja või Boris Akunin, mida rohkem neid siin näha on, seda parem. Saame mitmekesisema kultuuripildi ja ehk aitab mõni neist ka meie vatnikule aru pähe panna. Seda siis kolmandaks. 

Ja lõpetuseks muidugi klassika. Ukraina võib oma inimeste, territooriumi ja inforuumi kaitsmiseks kasutada kõiki vahendeid, sh Pushkini monumentide demonteerimine, Ekaterina II omast Odessas rääkimata. See ei ole meie asi ega õigus hinnata. Küll aga leian, et Ukraina kultuuriministri katsetel tõkestada vene klassika esitamist maailma ooperilavadel, napib mandaati ja töötab see Ukraina üldiselt eduka rahvusvahelise mõju suurendamise vastu. 

Häirida tuleb ennast DNR – terroristide lippu mähkinud Anna Netrebko tegevust, aga tema poolt esitatavate heliloojate oma mitte. Eestis on selle väärikalt lahendanud ERSO, mis varsti juba aasta aega alustab oma kontserte Ukraina hümniga, kuid kavades leiab ka Tshaikovski ja Rahmaninovi nimed. End klassikuteks kirjutanud heliloojate ja kirjanike teosed on läbinud maailmasõdu ja hulka kultuurilisI konflikte ning on enda olemasolu vajadust tõestanud piisavalt. 

Konkreetselt meie suur väljakutse seisneb selles, kuidas teha õigeid otsuseid kõrge enesehinnangu ja väheste teadmiste kombinatsioonis. Kuigi peame end piiririigi kodanikena Venemaa ekspertideks, ei ole me seda tegelikult. Ilmekas näide on telekanal Dozhdi kaasus Lätis, kus lõunanaabrid annuleerisid „Putini vastase telekanali“ litsentsi, peale mida hüüdsid meie enda vaat, et parimad vene meedia eksperdid ühes suust, et Dozhdile tuleks uut kodu pakkuda Tallinnas. Asjaolu, et kui Dozhd on Putini vastu, siis ei pruugi ta olla Läti (Eesti) poolt, saanuks meie juhtumil selgeks üsna praktilise näite kaudu Narva tanki kaasuses. 

Kokkuvõtlikult on esimene sõja-aasta andud meile palju uut teadmist, mida tasub analüüsida, teha vastad järeldused ja viia need sisse riikliikesse regulatsioonidesse. Neid piinlikke jutte, et „kultuur ja poliitika“ on lahus ja „eesti pole selline riik, kus esinejate liikumist reguleerima hakatakse“, enam kuulata ei soovi.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Uks BALLETTI

Ballett on üks esteetilisemaid kunstivorme: inimkeha imeline liikumine seotud muusika ja mõtestatud sisuga. Loo jutustamine tantsu kaudu. Hetkes olemine, kus…

Jazz & the CITY

Igal kevadel käivitub oodatud muusikafestival Jazzkaar ja kõneleme muusikutega festivalist ning linnaruumist. Sõna saab muusik Karl Madis Pennar, kes esineb…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…