Belglane Alain Arnould (64) elab Müürivahe tänaval, kohas, kus keskajal laius pühamast püham, suur ja vägev Püha Katariina klooster ja kirik. Pühapaigast on veel mõndagi alles, aga traditsioon, mis linna algusest peale saatis, ripub, kui mitte juuksekarva otsas, siis ühe mehe õlgadel.

Teda on kutsutud ainsaks või viimaseks mungaks, aga vend Alain arvab, et jutlustajavendade, dominiiklaste kohalolek siin Tallinnas siiski ei katke. Ja muide, mungaks ta enda ka ei nimeta! Miks, loe altpoolt.

Vend Alain Arnould
s. Brugge (Belgia) 1961 
Kunstiajaloo doktor 
1993. a astus Kuulutajate Ordusse (Ordo Praedicatorum – Dominikaanid) 
1999. aastal pühitseti Rooma-katoliku kiriku preestriks. 
2001–2017: kunstnike kaplan 
2017–2024: Euroopa jutlustajate ordu meistri nõunik (Rooma) 
2024–…: määratud Tallinna Püha Katariina kloostrisse (Kuulutajate ordu Prantsusmaa provints)

Kolmekümneaastaselt seisis Alain Arnould ristteel. Londoni loengusaalid, mida ta nii hästi tundis, ei tundunud enam piisavalt avarad, et mahutada tema sisimuses keerlevaid küsimusi. Ta otsustas astuda dominiiklaste ordusse, milles tõmbas pigem liikuvus kui püsivus, kohtumised ja evangeeliumi jutlustamisest kujundatud elu.

Sellest ajast on tee viinud teda üle piiride ja keelte, riigist teise, viimati aastad Roomas. Nüüd on tee toonud ta Tallinna. Ja siin kõnnib ta teist aastat kandes üksi auväärset jutlustajavendade traditsiooni, mille juured ulatuvad 13. sajandisse. Mustad mungad, jutlustajavennad olid tihedalt seotud linna eluga – kuni 500 aastat tagasi usupuhastuse käigus lõpetati nende aeg. Kuid vennad naasid 18. sajandi lõpus ja asutasid taas katoliku koguduse ja kiriku.
Alaini sõnul ei ole missiooni olemus muutunud. Alused on kindlad, eesmärk – evangeeliumi jutlustamine sõna ja kogukonna elu kaudu – on sama. Muutunud on meetodid. Aeg muudab kõike, isegi jutlustamist.
Kui palju saab üks inimene ära teha? Niipalju kui ta suudab, pakub vend Alain, kes tervitaks võimalust luua väike kogukond – kaks või kolm venda, kes jagavad tööd –, kuid praegu lasub missioon tema õlgadel.

Ja kui kaua ta Tallinna jääb? Niikaua, kui tema ülemused usuvad, et teda on siin rohkem vaja kui mujal. Niikaua, kui Eesti inimesed tervitavad tema kohalolekut. Niikaua, kui tema tervis ja energia lubavad tal jätkata. Lõppude lõpuks, naeratab ta, ei ole see tegelikult üldse tema otsus.
Tallinn avaldab talle huvi mitte ainult jutlustajana, vaid ka kunstiajaloolasena. Vanalinn oma kihilise kivistruktuuri ja geomeetriaga moodustab harmoonilise arhitektuurilise terviku. Sellise ilu keskel elamine on tema sõnul privileeg, mida ta ei võta iseenesestmõistetavalt. Tänuväärse tegevusena iseendale ja ilmselt teistelegi on ta leidnud dialoogikoha Eesti Kunstiakadeemias, kus ta loeb kristliku ikonograafia kursust, vahetab ideid, nautides usku, kunsti ja kaasaegset mõtlemist ühendavat silda.

Kuid elamine linnas toob kaasa Alaini pilku nii imetlust kui kriitikat. Tallinn seisab silmitsi väljakutsetega, mis on tuttavad ajaloolistele turismilinnadele. Ületurism ähvardab muuta elatud tänavad justkui teatrilavaks, „Disneylandiks”. Ka materialism teeb end nähtavaks kõikjal – ehk kõige selgemini just laiemalt linnapilti täitvate kaubanduskeskuste arvukuses.
Kui jälgida, kuidas sale ja pikakasvuline Alain tegutseb oma kodu elutoas ja köögis, joonistub selge erinevus stereotüüpse õgardist õllemaia tüseda mungaga. „Mina joon teed,“ muigab Alain, „ja ma ei ole munk.”

Kes on dominiiklased?
Dominiiklaste ordusse kuuluvad nii mehed kui naised, kes on otsustanud elada oma elu Kristuse valguses, ammutades inspiratsiooni püha Dominicuse (1170–1221) eeskujust. Kastiiliast pärit Caleruega
Dominicus koondas enda ümber inimesi evangeeliumi kuulutamiseks, eeskätt Euroopa linnades, kuhu olid rajatud ülikoolid. Aastal 1216 asutas ta Jutlustajate Ordu – katoliku kiriku vaimuliku perekonna, kuhu tänapäeval kuulub üle kogu maailma ligikaudu 150 000 liiget: vennad ja õed, apostellikud õed ning ilmikud.
Aastal 1239 asusid esimesed dominiiklased elama Tallinna, kus nad rajasid kooli ja teenisid peaaegu kolme sajandi vältel linnaelanikke palve ja jutlustamise kaudu. Reformatsiooni ajal, 1525. aastal, aeti nad oma konvendist välja, kuid 19. sajandil naasid dominiiklased Tallinna. 
Pärast järjekordset katkestust tulid nad tagasi 1996. aastal ning asusid elama aadressil Müürivahe 33, kus nad palvetavad, töötavad ja elavad ka tänapäeval. 
Dominiiklaste kohalolu Tallinnas täiendab olulisel määral dominiiklaste ilmikkond, mis on nimetatud dominiiklasest maalikunstniku Fra Angelico järgi.
Vt. dominiiklased.ee

Alain selgitab, et täpsemalt defineerides on ta vend, jutlustaja. Mungad annavad mitte ainult kuulekuse, kasinuse ja vaesuse tõotuse, vaid ka stabiilsuse tõotuse – sidudes end eluks ühe kloostri, ühe kloostrikogukonnaga. Benediktiini, tsistertslaste ja karthuuslaste mungad on mungad. Dominikaanid, nagu tema, ei ole. Nagu ka frantsiskaanid ja karmeliidid, kuuluvad nad kerjusordude hulka, mis on loodud liikuma, jutlustama, kohtuma maailmaga seal, kus see on.
Vend Alain Arnould elab, töötab ja palvetab mineviku ja oleviku ning tuleviku vahel. Ta on optimistlik viimase suhtes, mis sellest, et praegu on maailmas pöörlemas parajalt hullud ajad ja mullistused. Naljaga pooleks, üks hull asi sai tema jaoks läbi. Nimelt tegutses tema korteri vastas üle tänava soomlaste karaokebaar, kus pikalt öö sisse kisa, karjeid, mürtsu ja tümpsu kostis. Nüüd on seal vaikus, aga kui kauaks?