Taani suursaadiku Kristina Miskowiak Beckvardi jaoks on tema lähetus Eestis esimene kord üldse selles tähtsas ametis olla. Pärast viit aastat siin viibimist saab aeg otsa suvel. Esimene kord jääb ikka meelde, aga kõige enam läks Kristina arvates korda aasta 2019, mida südant täitis rõõm korraldada Taani kuninganna Margrethe külaskäiku ja Tallinna esmamainimise 800 aasta juubeli tähistamist.

Tekst: Thea Karin
„Mitte kõik ei oska minu nimesid kohe õigesti hääldada,“ möönab Kristina Miskowiak Beckvard, selgitades, et eesnimi on põhjamaist päritolu, keskmine nimi on tema isa Poola pärand ning viimane tuleb Taani abikaasalt. „Teadsin varakult, et tahan tulevikus töötada eri kultuuridega, sest see oli minu peres ja veres olemas,“ ütleb Kristina. Tema debüüt suursaadikuna sai teoks Eestis: „Katsetan siin, kuidas olla missis Taani,“ naerab ta. „Ma tõesti naudin oma tööd ja arvan, et kõige olulisem minu kui suursaadiku jaoks on motiveerida oma meeskonda ning selgitada, mis on minu visioon – mille suunas me töötame. See peab olema selge nii saatkonnas endas kui ka inimestele, kellega me Eestis koostööd teeme.“
Kristina suguvõsas on palju arste ja õdesid, aga meedikut temast ei saanud. Kokkupuude eri kultuuridega isa, onude ja tädide kaudu tekitas aga varakult arusaamise, et inimestel kõikides kultuurides on samad unistused nii enda kui ka oma laste jaoks. „Praegu mõtlen paljudele ukraina lastele, kelle lootused purunesid, kui nad pidid jätma oma kodu, isad ja vanaisad, põgenedes Venemaa juhtkonna jõhkra ja põhjendamatu rünnaku eest nende riigi vastu,“ tunnistab suursaadik, et südantsoojendav on olnud näha, et nii Eesti kui ka Taani võtavad neid avasüli vastu. „Diplomaatia Euroopas seisneb peamiselt partnerluste loomises meie ühiskondade arendamiseks, pidades silmas meie ühist õitsengut, näiteks kui teeme koostööd rohelise ja säästva tulevikuenergia alal. Kuid mulle on saanud väga selgeks nüüd, kui ülimalt oluline on meie julgeolekupartnerlus ning ma olen uhke Eesti-Taani koostöö üle julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas.”

Eesti ja Taani – sajanditetagune side

Eestisse saabudes sai talle osaks meeldiv üllatus, ütleb Kristina, mis olid erinevad ajaloolised seosed Taani ning Eesti ja Tallinnaga. „Mul oli hea meel teada saada, et Tallinnas on Taani Kuninga aed. Ma pole kunagi olnud üheski teises linnas, kus on selline aed.“ Ühe versiooni kohaselt oli Kuninga aia nimetuse andmine seotud Taani kuningas Erik Menvedi ettepanekuga lahendada tüli sõltumatu all-linna kodanike ja Toompea võimukantsi vahel esimeste kasuks ning ehitada linnamüür sinna, mis on oma kohal praegugi.
Taani aja algus ja tegelikult kogu keskaegse Tallinna rajamise algus ulatub aga juba üle 800 aasta tagusesse aega, kui kuningas Valdemar II maabus siin koos oma ristisõdijate väe ja Taani peapiiskopiga. „Kõik algas küll võitlusega, ütleb suursaadik, aga sellele on järgnenud palju häid asju.“ Üks idee, mis tuli Kristinale seoses Taani Kuninga aiaga – rajada ka teisele poole linnamüüri Taani Kuninganna roosiaed 800 roosiga ja kaheksa Kopenhaageni pingiga, kingiks Tallinna linnarahvale.

Suursaadikuna meeldib mulle ka, et Eesti valis 1925. aastal Valdemari kolm lõvi oma riigivapile, mis on minu jaoks meie sõpruse sümboliks. 

See võimalus saabus tema jaoks erutavaima üritusega Eestis, ütleb ta – Taani kuninganna Margrethe II ametliku visiidiga Eestisse Tallinna esmamainimise 800 aasta juubeliks. „Kunagi pole Tallinnas olnud ühekorraga nii palju taanlasi,“ naerab Kristina. See oli üritus, mis leidis kõige rohkem kajastust Eesti meedias ja samuti Taanis pärast 1992. aastat.
„Me tahame uskuda, et see toimus ka päriselt. See on legend, mida tuleb hoida, taevast langenud lipust, Dannebrogist, praegusest Taani rahvuslipust. „Suursaadikuna meeldib mulle ka, et Eesti valis 1925. aastal Valdemari kolm lõvi oma riigivapile, mis on minu jaoks meie sõpruse sümboliks.“
Eesti ja Taani suhted tunduvad olevat olemas juba igavestest aegadest. „Meie ühine ajalugu on olnud turvalisusest, vabadusest ja solidaarsusest,“ räägib Kristina. Nii oli Taani 1991. aastal (Islandi järel) esimesi riike maailmas, mis taastas diplomaatilised suhted taasiseseisvunud Eestiga. Need suhted on viimasel sajal aastal arenenud. „Meil oli 200 vabatahtlikku Eestis, kes 1919. aasta aprillis võitlesid Eesti esimese vabariigi vabaduse eest,“ meenutab Kristina. Meie militaarkoostöö, sealhulgas Taani sõdurite viibimine Eestis osana NATO liitlaste suurendatud kohalolekust „on loomulik samm Taani ajaloolistes sidemetes meie Balti naabritega, eriti Eestiga,“ ütleb suursaadik.

Smørrebrød ja H. C. Andersen

See, mida Taaniga tihedalt seostatakse – smørrebrød ja Hans Christina Andersen – ei olegi kulunud käibetõdemused, vaid tänapäevani toimivad tõed ja nimed. „Anderseni muinasjutud tähendavad taanlastele väga palju,“ ütleb Kristina, „sest neis on meile väga palju äratundmist, mõtlemisviisi ja kultuuri. Näiteks muinasjutt inetust pardipojast pole ju mitte ainult lugu temast, vaid ka sõnumist, et kui olete teistsugused, ärge mõelge, et olete halvemad – ja eriti ärge kunagi arvake, et olete paremad.“ Kristina selgitab, et sama kõnelevad Jante seadused, mida tuntakse väga hästi ka mujal Skandinaavias. „Selle mõte on, et ära lenda liiga kõrgelt, jää meiega ja tea oma kohta. Kuigi mõnikord ka vaieldakse selle üle, on see siiski seadus, mis aitab hoida ühiskonda koos.“
Smørrebrød’i ehk kaetud võileiba süüakse Taanis juba üle saja aasta ning Kristina ütleb, et ta ise ja eriti tema abikaasa sööks seda meeleldi lausa iga päev. Peale pannakse kartuleid, sibulaid või hoopis krevette, muna ja pasteeti. Praegu on tema lemmikuks karriheeringas mustal leival. Lapsena oli ta aga pasteedifänn nagu enamik lapsi. Ja teab lisada, et kõige vanem smørrebrød on ka muuseumiobjektiks, see leiti pakituna 26.08.1886 sotsiaaldemokraatliku ajalehe vahele.

Kui Kristinast ei oleks saanud diplomaati, siis oleks ta õppinud muusikat või kunstiajalugu. Ta meenutab, millise kirega aitas ta kaasa Kadrioru kunstimuuseumi näitusele Taani kuldaja teostest, mida väga harva väljaspool kodumaad näidatakse. Ja nii on ta uhke oma isa Jerzy Miśkowiaki raamatu „Elisabeth Jerichau Baumann“ üle.
Teos on saksa-poola-taani kunstnikust, kes portreteeris Taani tähtsamaid isiksusi, nende seas ka H. C. Anderseni. Raamatu kaanepildil on allegooria Emake Taanist, kes hoiab lippu ja mõõka, ning Kristina mäletab, et see pilt kaunistas ka postkaarte ja šokolaadipakendeid.

Muidugi on suursaadikuproual siin oldud ajal siginenud mitmeid kohti Tallinnas, mis talle väga meeldivad. Aga päris lemmikkohad leiduvad männimetsaga palistatud valgetes liivarandades või omaenda töökoht Wismari tänaval – rõdu Taani saatkonna hoones, mille on projekteerinud arhitektuuribüroo Lundgaard & Tranberg. Sealt avaneb kaunis vaade nii-öelda Taani-linnale, mille kuningas Valdemari rajatud kindlusest linna kasvas. Ja mine tea, kus legendi kohaselt langes taevast Dannebrog. Mida aga Kristina väga sooviks Tallinnas rohkem näha, on turvalisi rattateid! Et seda võrratut linna kogeda nii, nagu taanlased kõige tervislikumaks peavad, ehk mitte enam ratsa-, vaid rattasadulast!