VITALIA SASS: „Muutun iga poole aasta järel!“
Fotod: Margus Johanson
„Ma oleks tahtnud kõiki neid inimesi kallistada!“ ütleb Vitalia Sass tänulikult meenutades, kuidas Eesti inimesed lehvitasid Ukraina lippe oma käes, autodel ja hoonetel.

Ukrainlannast disainipoepidaja Vitalia Sass (27), kes elab juba mitmendat aastat Tallinnas, ütleb, et pärast püüdlusi kohaneda kohalike olude ja ootustega on ta otsustanud oma ettevõtmistes ikka iseendaks jääda ja usaldada pigem oma sisetunnet.

Kohtume Vitaga tema Hata disainibutiigis (designhata.ee), vanalinnas otse Hella Hundi kõrtsi kõrval. Pikal tänaval on olnud minevikus pulbitsev peatänav, aga praegu, veebruari alguse pärastlõunal valitseb siin vaikus. Ka kohalikke liigub ja elab vanalinnas ju vähe. Suvel tulvavad siia tõenäoliselt taas turistide hordid.
Märkimisväärne on samas Ukraina tugev kohalolek vahetus läheduses. Hatast pea otse üle tänava keldris asub ilmselt Ukraina köögi lipulaev linnas, restoran Odessa. „Jaa, nendega teeme tihti koostööd,“ märgib disainibutiigi perenaine. Edasi, kohe kõrval kõrgub Roseni maja, Rootsi suursaatkonna käsutuses olev uhke hilisbarokne aadlipalee, mille rõdule on kinnitatud hiigelsuur Ukraina lipp. Jah, lipuvärvid on neil ju samad, mis meilgi, muigab Vita. Ja kui piki Pikka tänavat Toompea poole edasi liikuda, jõuad peagi Vene suursaatkonna ette. Seal toimub sõja algusest peale ikka pidev protesti-performance ja piketitamine.
Vita möönab, et on võimas tunne, et sa ei ole üksi. Et on toetus. Kui ta nägi agressiooni alguse järel kõiki siinseid inimesi, kes kandsid Ukraina lippu, ning taksosid-autosid, mis sõitsid ringi lippudega… „Ma oleks tahtnud kõiki neid inimesi kallistada!“ Ja kuigi sõjategevuse algusnädalatel tundis ta, et tal ei jätkunud isegi õhku hingamiseks, suutis ta koos disaineri Xenia Joosti ja teistega korraldada kunstioksjoni ning koguda kunstnike ja annetajate abiga üle 80 000 euro nii põgenikele kui ka armee ja territoriaalkaitse toetuseks, näiteks kuulivestide ostuks.

Kuid kõigest sellest on Vita rääkinud juba läinud aastal Eesti meediale palju ja seda kõike pole tema arvates enam mõtet tuimalt korrutada. Vita meelest tuleb olla tänulik, et on neid, kes pole väsinud toetamast. Vita ei loe enam igapäevaselt sõjauudiste õudusi. Küll aga näiteks ei suhtle ta enam inimestega, venelastega, kes on sõja teemal „eri“ arvamusel. Selleks aga, et saaks võimaluse kasvõi sõjast mitte pidevalt mõelda, et seda sõda üle elada ja mitte uppuda negatiivsetesse mõtetesse, peab ta oma tööga edasi liikuma. Mõte selles, et vahendades Ukraina disaini siia ja müües seda maailma, toetab ta ju Ukrainat tema praeguses kohutavas kriisis.
Kuid pühendunud tööle disainipoes tuleb ka ülejäänud ajal leida tegutsemist, leida uusi väljakutseid ja inspiratsiooni.
Selleks on ta leidnud ühe hea lahenduse: Hata butiigis korraldatakse erasündmusi, pidusid, koolitusi, elava muusikaga kontserte… „Et oleksid olengud, midagi lahedat ja lõdvestavat,“ räägib Vita. Ta lihtsalt pidi ise midagi tegema, kuna eriti just talvel ei olegi ju kuhugi õieti minna, midagi teha. Eriti kui oled veel noor ega ole võib-olla veel valmis näiteks lastega kodus istuma. Tuleviku võtmes Vita seda viimast varianti muide sugugi ei välista.
Või kui sa just ei söösta ööklubidesse ega ahmi midagi party hard mode’is. Vita märgib, et tema meeletu pidutsemise ajad jäid ikka sinna teismeaja lõppu ja 20ndatesse, misjärel ta alustas modellikarjääri. Modelliaastatel oli ta aga tihti lihtsalt nii väsinud, et pidu panna.

Tallinn on talvel väga väike vaikne linn

Eesti on talvel ja suvel täitsa teistsugune maa ja Tallinn erinev linn, ütleb Vita. Suvel pole üldse probleemi, et poleks kuhugi minna või midagi uut-põnevat teha. Sõida kasvõi jalgrattaga – Kalamajas, Pirital, Nõmmel. Vanalinna tänavail on rattaga siiski veidi ebamugav. Aga talvel on linn väga-väga-väga vaikne. Olles juba mitmendat talve siin, ei ole ta sellega suutnud siiski hästi kohaneda.
Muidugi on muuseumid ja kunstigaleriid ja Fotografiska, aga pimedaid ja tühje päevi on rohkem, nendib Vita. Kunstisaalidesse minnes vajab Vita endaga kaaslast, kes aitaks avada taieste tähendusi. Kumus rääkis eragiid talle sümbolitest ja mustritest, mis oli nii huvitav, aga ise poleks ta iial neid saladusi lahti muukinud. Pidev kinos käimine on tüütu, aga muidugi on võetud keraamika-, kunsti- ja tantsukursuseid, kõik on olnud abiks. Ta on ka abikaasat salsatundi kutsunud, aga too pole vedu võtnud.

Vita arvab, et ka keelebarjäär takistab. Ta on õppinud eesti keelt, aga peab seda siiski nii raskeks. Selle kõrval omandas ta koroonaajal näiteks hispaania keele ja sellega žongleerib ta mänglevalt. Me räägime Vitaga inglise keeles. Üks probleem eesti keelega ongi, et ei ole vaja, kohalikes oludes saab väga hästi hakkama nii inglise kui ka vene keeles. Ja lõpuks saab alati Tallinnast vahelduseks paariks päevaks ka kuhugi välja põrutada, näiteks Helsingisse, Riiga, Milanosse.

Vita ise on pärit Vinnõtsjast, mis jääb pealinna Kiievi ja Moldova piiri vahele, mõlemale poole ligi kolm-neli tundi sõitu. Suuruse mõttes peab Vita kodulinna üsna sarnaseks Tallinnaga. Kuigi hetkel on seal lõuna pool isegi külmem kui siin, on talvel seal siiski enam valgust. Olgu märgitud, et kui Tallinna elanikkonnast on ametlikult ligi 40% venelasi, siis Vinnõtsjas alla 10%. Vinnõtsjas on jõgi ja Tallinnas on meri, millest Vita on varem ikka unistanud, kuid ei arvanud, et see nii külm on. Vita ütleb, et suvel ta meres ujumas ei käi, aga on avastanud enda jaoks talisupluse Noblessneris. Oma sünnipäeval kaks aastat tagasi oktoobris oli tal halb tuju. „Otsustasin pärast trenni minna ujuma!“ Vita ei käi vees regulaarselt, aga just siis, kui ta tunneb, et keha seda vajab.
Sõja vari võib mõjuda ilmselt paljudele kuidagi äratavalt ja aktiveerivalt. Et hakatakse selgemini nägema tõelisi vajadusi ja valikuid ning otsima olulisi sihte elus. Elu väärtus, selle haprus ja võimalik lõpp on sõjaga korraga nii otse silme all.

Vita jaoks on tema kodumaal toimuva sõja kõrval kindlasti veidi vaja välja tulla ka oma abikaasa varjust. Kui Ukrainas oli Vita vähemasti oma Indias veedetud modelliaastatel päris tuntud, siis siin Eestis võetakse teda esimeses järjekorras teadmiseks ikka kui kuulsa iduettevõtja Ragnar Sassi abikaasat.

Kohting abikaasaga

Kuus aastat koos, nendib Vita. Nad pole enam noorpaar ega armunud teismelised, kel oma väljas käimise rutiinid. Aastad on tähendanud mõlema jaoks suhteoskuste arendamist, kohanemist, oskust teineteist kuulata. Teineteise vajadusi mõista. Arvestada erinevustega harjumustes ja liikumisrütmides. Ragnar on nagu igiliikur, pidevalt ja „tuhhiga“ tööasju lükates. Isegi vabal ajal ei suuda ta pikemalt ühe koha peal istuda. Kui Vita tahaks veidi aega maha võtta ja nautida vaadet või miljööd, siis Ragnar juba niheleb ja tahab edasi liikuda. „Mulle meeldib näiteks metsas istuda ja seda vaadelda, kuid Ragnar tahab pigem metsas ringi kõndida.“
Jaanuaris leppisid Vita ja Ragnar, et nädalas korra käivad kohtingul! Muidugi, elavad nad ju koos ja käivad muidu koos ka väljas, kasvõi lõunal või põikavad kuhugi teel töölt koju… Kuid kohting, see on eriline aeg teineteise jaoks.

Vita ja Ragnar elavad Kalamajas korteris, mis on ju kena. Seal on Vital ka veel üks tõeline sõber ootamas – kass Frida (vaadake Instagramist üle @vitaliiaaa, palju lahedaid pilte!). Tulevikukodu saab neil tõenäoliselt olemas hoopis Nõmme keskuse lähedal olevas majas, mida praegu renoveeritakse. Lisaks on maamaja Ida-Virumaal Avinurmel, mis on suvel imeilus paik. Peipsi järv pole kaugel ja võid sõita Mustveele hommikueineks. Eestis on palju paiku, mida ikka ja jälle avastada, märgib Vita.

Nimi on su saatus

Nimi Vitalia viitaks justkui vitaalsele, elujõule, vita kui elule. Vitalia ütleb, et miskipärast hääldavad eestlased tema nime Vitaliia, kuigi Vitaalia oleks kodusem. Ei saagi aru, miks, sest Itaaliaga saame ju hakkama. Vita pakub, et tema nimi võiks vahest selgitada, miks temas on nii palju uudishimu elu suhtes ja terve hulk värvilisi emotsioone. Ka tanu alla minnes võetud mehe perekonnanimi Sass on ju inglise keeles selline söakas.

Kohanemine ja muutumine

Pärast mitut aastat siin Eestis ja algusaegade püüdlusi kohaneda kohalike olude ja siinsete ootustega on Vita jõudnud otsusele, et õigem on jääda iseendaks ja usaldada oma sisetunnet. On asju, mida muuta ei saa, näiteks ilm või ka majanduskliima või kasvõi seesama koroonaepideemia. Nendega pead paratamatult kohanema. Või ka arvestama inflatsiooni ja hinnatõusudega. Palju teha ei ole midagi ka selles, et Eesti rahvaarv on väike. Mis tähendab ka, et sinu disainipoe käive ei saa olla nii suur kui suurtes linnades ja maades. On aga asju, mida saad mõjutada ja muuta. Nii avas Vita läinud aastalõpul Hata disainipoe Solarises. Seal käib ikka rohkem rahvast kui vanalinna Pikal tänaval.
Kui läinud aasta oli töö mõttes hullu-meelne ja tihti sai koju alles õhtul kell kümme, siis nüüd saab Vita teha lühemaid päevi. Ja nüüd tal on ka manager, mis on imeline.
Oma sisetunnet usaldab Vita nüüd ka valikutes, mis Hatasse lähevad. Peamiselt Ukraina brändid, soodsama hinnaga disaineritööd kvaliteetse teostusega. Ise eelistab ta enamasti pigem casual riideid, aga hindab väga sealjuures kvaliteeti.

Samal ajal kui ta sünnimaa võitleb oma olemasolu ja vabaduse eest, räägib Vita, et ka üksikisikuna, olgu mehe või naisena, peab olema vabadus valida. Kui Vita oli vestluse alguses tasane, väga viks ja viisakas ja isegi vaoshoitud, siis juba mõne aja möödudes hakkab tema jutu seest kasvama suurem sisu ja jõud. Meie ees on noor naine tulvil elujanu. „Ma otsin lakkamatult midagi ja midagi muud,“ räägib Vita, et ei kujuta ette end tegemast midagi 20 aastat jutti, „Ei, ma muutun iga kuue kuu järel!“


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…