Arhitektuurikriitik Karin Paulus kirjutab, kuidas kunagine kunsttööstuskool kolis tööstushoonesse.

allinna kõige ekstravagantsem uudisehitis on Eesti Kunstiakadeemia hoone. Endise sukavabriku sisse ja ümber ehitatud maja vapustab oma boheemlasliku vabameelsusega – siin on ruumi vedeledes filosofeerimiseks, kartma ei pea värviplekke põrandal ja naelaauke seinas. Samas haakub akadeemia orgaaniliselt Kalamaja õdususe ning Balti jaama ja Telliskivi ümbruse moeka rääbakuse ning kontrastse rahvaga, kus on kohta nii lumpenile kui ka new age miljonäridele.

Raske aja kiuste 1919. aastal asutatud Rauaniit oli enne teist ilmasõda mainekas tekstiiliettevõte, mis hakkas tegutsema vanalinna ja Kalamaja piiril. Kõigepealt osteti endine Luha saun, mis ehitati ümber, ning seejärel hakkas vabrik aina kasvama ja toodang mitmekesistuma. Kui alul tehti põhiliselt paelu, siis hiljem lisandusid sokid, sallid, kaelasidemed, paelad, mantli- ja kleidiriided ning palju muud. „1927. aastal otsustasid aktsionärid ruumide nappuse pärast asuda kolmanda hoone ehitamisele ja peagi wiidi katuse alla hiiglasuur, wiiekordne moodne tehastehoone …” vahendas 1929. aastal ajaleht kümmet juubeliaastat tähistanud ettevõtet.

Valmis vägagi uhke nurgalahendusega, rombikujuliste akende tulbaga ilmestatud ekspressiivne hoone, mille projekteeris Riigikogu hoone üks autoritest Eugen Habermann. Paelavabrik Rauaniit, millest tekkis nõukogude ajal silmapaistva disainiga kangaid ja sokke teinud Punane Koit, tegutses Suva nime all samas kohas veel uue sajandi algul. Ent ettevõte otsustas maja ajakohastamise asemel rentaablimale pinnale kolida ning lagunev, ent väärtuslik ja ositi lausa muinsuskaitse all olevale kompleksile suudeti leida atsakas kosilane.

Varemgi kesklinnas olnud, ent kehva majandamise ja otsuste tõttu aastaid põhiliselt üüripindadel tegutsenud kunstiakadeemia tarbeks ehitati vana tööstushoone totaalselt ümber, kuid ajaloolised kihistused on täiesti väljaloetavad. Arhitektuuribüroo KUU on arendanud välja keeruka struktuuri, kus uus ja vana segunevad ning üksteist loovalt täiendavad. „Maja peaks olema justkui lõuend või platvorm,” on leidnud üks projekti autoreid Koit Ojaliiv, kes selgitab, miks majja on sisse kodeeritud lõpetamatuse tunne.

Külastaja saab täitsa vabalt oma nina pista nii raamatukogusse kui ka kiigata terrassidele, betoonsõrestikuga ehitud siseõue, galeriisse ja kohvikusse. Eriti põnevaks tõotab minna aga talve ja suve hakul, mil toimuvad hindamised, ning siis saab näha, mida põnevat noored disainerid ja maalijad teha oskavad.