Ukrainas sündinud ja Eestis aastakümneid elanud rõivadisainer Oksana Tandit tegutseb täiel rindel, et toetada oma sünnimaad ja sugulasi erakordselt raskel sõjaajal, kuid leiab jaksu panustada täiega ka Eestimaa arengusse.

Kui aasta tagasi sõda algas, siis oli see hoop ja šokk ning esimese hooga tundus, et millelgi pole enam mõtet. Tuli aga hakata tegutsema ja sügisel õpetas Oksana juba Ukraina sõjapõgenike lastele Vabaduse koolis eesti keelt. Aasta lõpus esitles ta Vabamus rõivakollektsiooni pealkirjaga „Võit“, mis on pühendatud Ukraina võidulootusele (vt moeseeriat siinses ajakirjanumbris).
Kuigi sõda jätkub, nendib Oksana, et tema sugulased on õnneks kõik terved ja hoiavad kokku. Oksana on pärit Lääne-Ukrainast Tšernivtsi linnast (Bukoviina, Taga-Karpaatide lähedal), see piirkond on kannatanud vähem. Seal elavad tema isa sugulased. Ema vend elab oma perekonnaga Odessas, kus olukord on keerulisem, kuna see on strateegilise asukohaga linn Musta mere lahe ääres. „Elektrikatkestused, energiataristu hävimine muudavad elutingimused seal väga raskeks, aga keegi minu sugulastest ei lahkunud, nad kõik panustavad Ukraina võidule. Nemad seal, mina siin, nii nagu oskame.“ Oksana märgib, et eestlaste toetus on olnud fenomenaalne: „Suur kummardus teile! Õnneks toetab Ukrainat enamik lääneriike ning see on ainuke viis kaitsta euroopalikke väärtusi ja meie vabadust. See on maailmavaadete sõda.“

Oksana tuli Eestisse kümneaastasena koos perega 1984. aastal, kui ta insenerist isa kutsuti siia tööle. Emalt, kes on õpetaja, arvab Oksana olevat pärinud huvi poliitika ja ühiskonnas toimuva vastu. Oksana noorem vend töötab muide riigiteenistuses ja elab perega Tartus. Noorem õde elab aga viimased 25 aastat hoopis Šveitsis.

Eesti keel on loogiline valik
Oksana emakeel on ukraina keel, aga naine valdab vabalt veel eesti, vene, inglise ja itaalia keelt. Oksana peab loomulikuks ja loogiliseks, et Eestis elades tuleb osata eesti keelt. Ühelt poolt on see elementaarne lugupidamine kohalike suhtes, teisalt annab see võimaluse osaleda aktiivselt ühiskonna elus. Oksana, kelle klientidest, koostööpartneritest ja kolleegidest on eestlasi 95%, räägib iga päev eesti keeles. Tema mehel, kellega tutvuti Tartu ülikoolis ja kes töötab IT-sektoris rahvusvahelises ettevõttes, on töökeeleks aga inglise keel. Peres kasvab 13-aastane tütar, kes käis eestikeelses lasteaias ja nüüd õpib ka eestikeelses koolis.
Oksana arvab, et eestikeelsele haridusele üleminek on väga vajalik otsus. „Liiga kaua on ühiskond olnud kunstlikult pooleks jagatud. See oli küll ühele poliitilisele jõule väga kasulik, sest venekeelsete valijate hääled olid garanteeritud, aga küsimus, kas muu kodukeelega inimesed on ise sellest segregatsioonist midagi ka võitnud või pigem kaotanud? Suur palgalõhe, madal osalus ühiskonnaelus, kodanikuühiskonnas ja poliitikas mitteosalemine, nõrk informeeritus, kontaktide puudumine…“ loetleb Oksana.

Disainer jääb disaineriks!
Oksanal tööd jätkub, tiimiga täidetakse klientide tellimusi. Hetkel käivad viimased viimistlused presidendi vastuvõtu galakleitideks. Oksana märgib, et üha enam huvitab teda disain kui protsess ehk protsessi disain – teenusedisain, haridusdisain, valdkonna disain jne. „Suurt vahet pole, kas see on moeetenduse kontseptsioon, moeajakirja loomine ja loovjuhtimine, omanimeline TV-saate idee ja teostamine – kõikides nendes protsessides osalesin disainerina ehk kontseptsiooni loojana ideest teostuseni. Hea meelega astun veel sammu edasi – soovin disainida Eesti tulevikku mõjutavaid strateegiaid. Minu ambitsioon on anda oma panus Eesti edusse ja paremasse tulevikku. Mida teha selleks, et Eesti oleks õitsev ja vaba riik, kus elavad maailma õnnelikumad inimesed?“

Parem pealinn
Oksana elab perega Tallinna vanalinnas juba 20 aastat ja jätkuvalt naudib keskaegset arhitektuuripärandit. „Mind inspireerivad vanalinna punased katused, Oleviste ja Niguliste kiriku tornid, Toompark ja Snelli tiik – kõik on kümne minuti kaugusel, on puhas õhk, madal müratase. Aga vanalinn vajab arengustrateegiat, tuleb leida viis, kuidas meelitada siia tagasi kohalik elanik. Rohkem näitusi, etendusi, kontserte, festivale – tuua rohkem elu vanalinna!“
Oksanale tundub sümpaatne uus Kalaranna promenaad – just see ongi merele avatud linn! „Mu lemmikud on eklektiline, kunsti täis Noblessner, modernne ja stiilne Rotermann, industriaalse vaibiga Telliskivi loomelinnak oma peategelaste Fotografiska ja Vaba Lavaga.“ Samas leiab ta, et veel enam peaks looma võimalusi ratturitele ning rohkem võiks olla meeldivaid kohti peatumiseks ja lihtsalt linna nautimiseks. Disaineri arvates tasub pealinnal eeskuju võtta Tartust, kus on enam võimalusi jalutamiseks ja looduskeskkonna nautimiseks.

Kultuuri on vaja investeerida
Oksana märgib, et kuna Eesti turg jääb teadagi väikeseks, mängib rolli eksport ja see on kallis. Praegu saame aru, et julgeolek on oluline ja sinna tuleb panustada. Aga rikas kultuur ja edukas loomemajandus on sisejulgeoleku lisagarantii, ei kahtle Oksana rõhutada. Oksana kordab seda, millest palju räägitakse, aga harvem teostatakse: „Teha rohkem koostööd valdkondade vahel. Kui parimad muusikud, disainerid, filmitegijad panevad välisturule pürgimisel õlad kokku, siis on eduks rohkem šansse! Soovin, unistan ja töötan selleks, et Eesti kultuuri paremikku tutvustav showroom oleks maailma suurimates linnades olemas!“