Kuigi Tallinnas on vaid üksikuid kõrgendikke, leidub siin kümnete viisi mäega lõppevaid kohanimetusi. Seekord räägime Pleekmäe taassünnist.

Tekst Rain Karmo Kurv

Siin asus kunagi läbi Härjapea jõe kõrgeim kallas, siin seisab linna vanim säilinud puidust kirik, ja siit on arheoloogid leidnud ajaloo ühe vanima tuleaseme.

Peamise ajendi ajaloolise asula nime elustamiseks annab sinna kohta kerkinud Arteri kõrghoonete kompleks. Kõrgeima, 28-korruselise hoone ankurrentnik on Swedbank. Pangale on Pleekmäele kolimine, kui tegelikult liigutakse ühest Liivalaia tänavaotsast teise, päris imagoloogiliselt positiivne. Esiteks pääsetakse endisest asupaigast, mida ajalooliselt nimetatakse Võllamäeks. Nimelt asus seal sajandeid linna hukkamispaik ja timuka aed. Eks ole, oleks veel Võlamägi, aga Võllamägi kõlab nagu võllanali. Teiseks liigub pank lähemale city’le, Maakri kanti, kus linna pangandus on tegelikult alguse saanud. Ja kus asuvad ees juba teised pangad. Pleekmäe nimi ei tule siiski „plekist“, mis slängina ka raha tähendab!

Pleekmäe ajalugu
Nii nagu ei teata enam näiteks Köismäge, mille ala ja nime on alla neelanud Kalamaja, on ka Pleekmägi või Pleekmäe saanud aegu tagasi Keldrimäe asumi osaks.
Pleekmäe asulat saab piiritleda ja kirjeldada kui kunagi uhke ja kiirevoolulise Härjapea jõe kõrgemat läänekallast Mardi (endise Polgu või Rügemendi või Lennuki) tänavalt Kaasani kiriku juurest kuni Juhkentali tänavani või isegi kaugemale, keskhaiglani.
Tänapäeval, kui jõgi on kadunud, oleks orientiiriks Liivalaia tänav. Pleekmägi jääks sellest Liivalaia tänava äärde kagu poolele, Mardi ja Juhkentali tänavate vahele. Praeguse Arteri kõrghoone taha jääb Härjapea vana jõesäng.
Kirjalikes allikates mainitakse Pleekmäed esimest korda 1536. aastal Bleke nime all. Aastal 1549 on dokumentides märgitud, et Pleekmäel on enamik rahvast katku tagajärjel välja surnud. Paarikümne aasta pärast, enne kui Vene väed Tallinna piirasid (1570), oli Pleekmäe aga taas asustatud.

Piirkonda nimetati 1699. aasta allikates Bleeksberg ja hiljem Bleichberg. Arvatavasti tulenes niisugune kohanimi sellest, et kohalikud kangrud pleegitasid ümbruskonna vainudel lõuendikangaid. (Lina loomulik värvus on pruun. Valgendamiseks tuli lina pleegitada päikese käes. See oli aeglane ja ruumi nõudev protsess, mis võis kesta kuid).

Elanikud
Pleekmäe eeslinna elanikud olid nimede järgi otsustades eestlased ja rootslased. Rae arveraamatus 1559–1660 leiduvad Pleekmäe asunike hulgas nimed Koppel Rein, Hans Lambalihha, Thomas Heryasyt (Härjasüda?), Juss Lehmasuu, Jahn Kasucksepp, Tönyes Leinweuwer (linakangur). Kui 1699. aastal koostas Sigismund von Staden juunior esimest korda Tallinna eeslinna kruntide kvartaliplaani, nimetas ta Pleekmäeks eeslinnkvartalit, mis jäi Jaani seegist ja Jaani veskist lääne poole Mardi ning Imanta tänava vahele.
Tollaste kaupmeeste, eriti raehärrade, eeslinnakruntidel olid tavaliselt kõrtsihooned, harvem köögiviljaaiad koos valvuri või aednikumajakestega.

Pärast põhjasõda ja katku (1710) jäi kvartal tühjaks ning mõned mahajäetud krundid ja hooned hõivasid Vene sõjaväelased. Ilmselt olid need pisikesed ja viletsad eeslinnahurtsikud. Näiteks oli Fedor Afanasjev oma maja ostnud viie rubla eest 1780. aastal aga müüs selle 1797. aastal juba 25 rubla eest.
Juba 1721. aastal märgitakse Vene sõjaväelaste jaoks püstitatud kirikut: Церковь Рождества Богородицы и Казанской иконы Божией Матери – Jumalaema Sündimise Kaasani pühakuju kirik. See on Tallinna vanim säilinud puidust sakraalhoone. Pleekmäe nimi on kasutusel 18. sajandi keskpaigani. Hilisemates allikates esineb aeg-ajalt nimi Blochsberg.
Piirkonna piiritänav, Mardi, oli tsaariajal kõige rohkearvulisem lõbumajade kants. Bordelle leidus n-ö igale maitsele ja rahakotile.
Pärast märtsipommitamist (1944), kui piirkond peaaegu täielikult hävines, muudeti Imanta tänava asukohta. (Imanta tänava põhjapoolsem lõik Liivalaia tänava ja Rävala pst vahel nimetati 1976. aastal Ants Lauteri tänavaks.)

Suured muutused tõid paneelelamud
Pleekmäe piirkonna praegune tänavavõrk kujunes lõplikult välja 1970. aastate algul kui rajati Pärnu ja Narva maanteed ühendav ringmagistraal, praegune Liivalaia tänav, mis tollal kandis Viktor Kingissepa tänava nime.

Liivalaia tänava laiendustööde käigus avastasid arheoloogid (Oskar Raudmets) 1979. aastal Kaasani kiriku aia vanade väravate juurest tuleaseme, mis osutus umbes 2300-aastaseks.
Esimesed Keldrimäe paneelelamurajooni majad valmisid juba 1973. aastal. Kui Tallinn valmistus 1970. aastate teisel poolel palavikuliselt Moskva olümpiamängude purjeregatilinnaks, siis ehitati Pleekmäele Kaasani tänavale hotell Olümpia. Valmiva kõrghoone akendest paistsid ametnikele kätte lähedal laiuvad ja lagunenud puumajad. Leiti, et välismaalastele sellist vaadet pakkuda ei saa. Seetõttu otsustati lammutada sealsed 150 puumaja ja asemele püstitada viie- ning üheksakordsed paneelelamud. Elamurajooni planeerimisel ei arvestatud endist tänavavõrku ega haljastust. Praegune Liivamäe tänava algus Juhkentali tänavaga ristumispaigas on rajatud uuele kohale.