Töörahva üks lemmikrandu on väsimatu uueneja, märgib arhitektuurikriitik Karin Paulus.

Puhkekultuur – eriti päevitamine ja ujumine – pole sugugi vanad harjumused. Need on pigem olnud jõukamate inimeste rõõmud. Erinevalt vaesemast sai esiti vaid aadlik lubada endale nii haige olemist kui ka terviseprotseduuride nautlemist. Valdavalt 20. sajandil aga on need harjumused koos kellaajaliselt piiratud palgatöö ja vaba aja lisandumisega jõudnud ka tavaliste inimeste sekka.

Nii on Tallinnas Stroomi rand ehk Stromka ehk Pelgurand olnud ligi sajand koht, kus pealinlased armastavad lõõgastuda ja vähemasti jalgupidi vette minna. Avar rannaala on pakkunud ikka võimalusi lastel palli taguda, vanameestel maletada, mõnel päevitada, teisel grillida ja napsitada või raamatut lugeda, aga talvel hoopis suusatada. Sestap on siinsed rannahooned kõvasti vatti saanud ja neid on järjepanu muudkui uusi ehitatud. Uusim valmis alles oktoobris 2025.
Aastal 1935 toimus arhitektuurivõistlus, mille võitis Anton Soans. Aastal 1936 valmis keskne einelauaga hoone. Järgnevatel aastatel arendati kompleksi edasi, istutati puid, tehti supelsild ja lisati mitmesuguseid lõbustusvõimalusi.

Telkja katusega puithoone ja muud paviljonid hävinesid sõjajärgsetel aastatel, sest nende eest ei kantud hoolt. Randa hakati korrastama alles pärast iseseisvuse taastamist. Aastal 1998 valminud valgetkarva rannahoonet iseloomustasid lennukad, purjeid meenutavad katused. Maja teenis rahvast oma käimlate ja kohvikuga ausalt paarkümmend aastat, misjärel see amortiseerununa lammutati. Aastal 2020 toimunud arhitektuurivõistluse võidutöö ehitamine osutus koroonakriisi tõttu linnale üle jõu käivaks.

Paar aastat hiljem liiguti edasi ajutise moodulelmentidest koosneva projektiga, mille idee autor on linnaosa arhitekt Jõnn Sooniste ja lahenduse arhitektid Patrick Liik, Mihkel Urmet ning Renee Puusepp. Uus hoone on puidust, haakudes tüpoloogialt 20. sajandi modernistliku tarbeehitiste arhitektuuriga. Edevam lisand on ülakorruse terrass, mis ühtlasi pakub vihmase, aga ka liiga kuuma ilmaga peavarju. Lahendus on ratsionaalne, veidi robustne, esteetiliselt lihtsakoeline, ent siiski mitte häbiväärne.