nublu, kodanikunimega Markkus Pulk (24), on meie kõige kõvem popstaar. Räpikuningas ja edetabelite hitimeister. Joppas meilgi kuulsa, ikka veidi salapärase pika blondi valgetes tossudes noorsandiga törts juttu ajada… ja muide, vahetult enne trükki selgus, et nublust saab nublik!
Et teate siis. 

Asi ju selles, et nublu oli pikka aega üsna incognito nähtus, nagu taevatäht, mis küll teleskoobiga tuvastatud, aga mille kohta teadmisi nappis. Siiski, päris pikalt n-ö Banksyt panna siin konnatiigis ei õnnestu. Peagi teati nii nime kui muudki. Näiteks, et nublul on oma saar, must mersu ja et ta jättis õpingud Tartu ülikoolis pooleli… Mida siis meie veel teada saame? 

Kohtusime tühjas kõrtsis Tartu maanteel silmast silma. Ehk nublul ei olnudki tumedaid prille ees. Markkus tunnistab, et see oligi ootusena üldse väga optimistlik, et saab kõike salajas hoida, aga 100% ta end ikka ära ei anna!

„Kui keegi midagi välja kaevab, siis on, nagu on,“ möönab mees, et privaatsust hoiab ta edaspidigi, aga põhieesmärk peidus olemine polegi. „See nõuaks ikka julmalt vahendeid sinna alla.“ Poes peab ju vahel ikka käima ja mujal. Kuid peab vaatama, kuidas ja kus… näiteks Lasnamäel teda väga ära ei tunta.

Staar vastu tahtmist

Mõminaräppari tiitel teda ei häiri, kuigi omast meelest on tal suu ikka lahti, aga „ju ehk kõige tugevama diktsiooniga vist pole“. Markkus paistab olevat viks ja viisakas, voogava intelligentse jutu ja korrektse keelepruugiga, poeetiliselt tundliku või suisa romantilise meelelaadiga nooruk. Kasutab, muuseas, siin-seal ka sujuvalt ladinakeelseid väljendeid, nagu modus operandi. Noh, ikkagi vanalinna hariduskolleegiumi humanitaarklassi vilistlane. Selline on meie kohtumise üldmulje ja see ei vasta tõesti võib-olla 100% hambuni relvastatud rämeda roppsuu-röökarist vana kooli räppstaari stereotüübile. 

Üks õige põnev asitõend artisti algusaegadest on see, et kui Markkus hakkas oma lugusid tegema ja esitama, ei saanud ta ise kohe aru, et ta midagi ülihead või teiste jaoks oluliselt kordaminevat teeb. „Ma ei saanud üldse aru, et see mingi asi on… ja läksin isegi närvi selle peale,“ meenutab Markkus, et talle tundus, et haibitakse mingit asja, mis pole see… däääämn… Kas inimesed on hulluks läinud?!“ Jah, olid tõesti – inimesed läksid… kuidas öelda, endast välja! Mis teha, nad said, mis tahtsid!

No man is an island

Tõesti, nublu on nüüd Tallinnast ca 80 kilomeetri kaugusel asuva Hauaneeme lahes paikneva Väheloo saare omanik. Räppar ütleb, et saare arenduse ja võimalike ehitustöödega seonduv on veel veidi toores, nii et sest suurt veel rääkida ei saa. „Aga mitte suvilat ei taha ma sinna ehitada, vaid kohta, millega midagi inimestele tagasi anda. Koht, kuhu tulla ja kus koos olla. Loodus, meri ja üldse rannikualad, on minu teema,“ ütleb nublu, lisades täpsustavalt, et suurem asi kalamees ta küll pole. 

Pärit on Markkus aga Keilast, kus on hoopis jõgi. Kui mõni juhuslik teab Keilast vaid raudteejaama ja kirikut, siis patrioot, kelleks nublu end täiega loeb, on oma juurte üle uhke ja kiidab kodukanti kõvasti. Nüüd, peamiselt siiski oma tegemiste tõttu tallinlasena on täielik rõõm aeg-ajalt n-ö koju minna, vanu kamraade kohata. Kuigi ka koolis on ta tegelikult juba teisest klassist käinud Tallinnas, VHK-s, ei ole eemal oldud aeg tõelise kodukandi veetlust vähendanud. Igapäevane edasi-tagasi rongisõit sai aastatega vägagi selgeks. Markkus arvab, et kui kord päris oma maja peaks ehitama, siis miks mitte just Keilasse! 

Praegu, pikemalt Tallinna kesklinnas kortereid üürinuna mõtleb nublu liikuda edasi Nõmme või Laagri poole. Kas osta või üürida, hetkel ei tea. Taas veidi Keilale lähemale. Tallinnas ongi tema jaoks kõige meeldivam Nõmme kant. Ja muidugi vanalinn, kus pikalt koolis käidud. „Jah, vanalinn, ikka samas kohas ja sama ilmega, aga ise oled muutunud ja muutnud,“ selgitab nublu, et seal on jätkuvalt kosutav keerelda. Nii meenuvad tuttavad nurgatagused, kus poistega suitsu sai tehtud, ja ka muud lood. Märkad samas justkui ka uut. Linnas liigub nublu autoga. „On mugavam, igasugust kola vaja vedada, läpakad ja helikarbid,“ ei tunne ta hetkel valusat vajadust parema ühistranspordi või rattateede järele. Tõsi, jalgratast on ta omal ajal kõvasti sõtkunud, isegi 70 km distantsi Keilast Nõvale.

Sex, drugs & rocknroll

Selge see, et popstaariga tuleb teha juttu pühast kolmainsusest: seksist ja droogidest ja rock’n’roll’ist. Seksiteemaga me skippisime suuresti. Noh, oluline asi inimese elus, jah, aga samas ju üle ekspluateeritud. Ja ega nublu polnud ka teab mis innustunud kõikvõimalikest suhetest ja seksiorgiatest kuumade gruupidega pihtima. „Ma armastan inimesi enda ümber… Mõnda ühtmoodi, teist teistmoodi. Head suhted kõigi nendega on mulle olulised,“ ütleb ta. Ka droogidest, mõnuainetest, meelemürkidest pikka heietust ei saanud. Eks ikka noored ja vanemadki vahel panevad pidu. Vahel suitsu võib ju teha, kui konisid maha ei loobi. Vot. Aga seevastu rokenrollist sai pajatatud küll ja küll, see tähendab pigem räpist. Aga sellest edaspidi.

Üksik hunt ja uus album

Kui vanajumal kätt ja jalga ette ei pane, siis nublu debüütalbum tuleb välja enne jõule. Albumiformaati, mida mõni loeb praegu vanamoeliseks, ei ole seni vaid lugusid ja videoid üllitanud räpistaar küll maha kandnud. Kauamängiv ei tule aga tavaline hitikogumik. „Ikka tuleb üllatada, kostitada,“ räägib artist, et vähemalt pool plaati võiks uus olla. 

Suurema osa ajast teeb nublu lugusid üksi. „Samas naudin koostöid ka, aga inimesed peavad õiged olema. Koos loomine võib vaat et kauemgi aega võtta kui üksi vaaritamine. Kui on vastas õige artist, siis ta ajab oma rida, tal on oma nägemus, kuhu ta selle loo või projektiga minna tahab. See kõik on väga hea.” Paff, Pavel Botšarov, keda teatakse ka Gameboy Tetrise või 5Miinust üksusest, on peamine, kellega nublu n-ö kollääbi teeb. „„Für Oksanat“ salvestasime Paffiga just sellepärast keskmisest tunduvalt kauem, et mõlemal oli natukene erinev ettekujutus, mida ja kuidas öelda. Tervikpildis mulle mööndusi teha ei meeldi. Et à la näe, sa oled ka päris tuntud artist, tule ütle siin midagi ning suva, kui sinu osa loo temaatikaga absoluutselt kokku ei lähe. Kui nii, siis teen pigem üksi. Samas kõige parem hetk on see, kui midagi valmis saab, see on hea, eriti hea tunne inimeste ette tuua…“ Tähelepanu on nublu tegemistele tagatud! Muidugi, möönab mõminaräppar, ootused on kõrgele kruvitud ja see võib tuua endale pingetki. 

Musa, mu arm

„Põhiliselt teen ikka muusikat,“ räägib nublu teemal „Minu päev“. „Kirjutan kodus või looduses, hiljem salvestan stuudios sisse. Kuulan korra. Ja siis veel sada korda. Siis hakkab midagi häirima, salvestan ümber. Kuulan jälle. Teen jälle midagi ümber. Ja siis veel… Ja pärast kõike seda on loodetavasti ette näidata üks terviklik lugu. Paras keberniit tegelikult… Võiks öelda, et loominguga on plaane mustmiljon, aga neist varem rääkida pole mulle kunagi meeldinud. Teen ära ja siis vaatame koos, kuidas välja kukkus. Loodan vaid, et fännid-kuulajad võtavad mu katsetused lahkelt vastu, nii nagu siiani,“ võtab nublu oma mono-loogi kokku.

Muusikat, teiste tehtut, kuulab ta muidugi ka ise seinast-seina. „Hoian ennast kursis nii räpp-, popp- kui ka tantsumuusika maailmas toimuvaga. Reede õhtul läbi Eestimaa sõites võin autos peale panna Eesti 90ndate megamiksi, kohale jõudes mängib sõbra juures võib-olla psy trance või tech-house. Mis vahet sel on? Igalt poolt on midagi kaasa võtta. Igal asjal oma koht.“

Inspikas, formula ja X-faktor 

nublu ei oska öelda, kust või kus kohas inspiratsioon tuleb, aga võib öelda, kus see kohe kindlasti tule: „Näiteks kolmandat päeva kodus passides või stuudiodiivanil iseennast tagant kiirustades. Ja nii ongi, et mõni asi tuleb tekstist, mõni meloodiast, biidist.“ Räpitekste kirjutades, räägib nublu, tuleb insp tihti muusikast endast. „Vahet pole, kas biidi teeb mõni teine produtsent või ma ise, mõni produ lihtsalt kõnetab ja äratab endas mingid emotsioonid, mille pealt lugu kirjutama hakkan. Narva maantee ühikas „Öölapse“ bassi- ja marimbakäiku sisse mängides ei teadnud ma veel, mida ma täpselt ütlema hakkan. Küll aga oli mul selge ettekujutus, millise emotsiooni võiks see lugu kuulajale jätta. Sama oli näiteks „TMT“-ga.“ Mis valem seal on, seda ei tea. „Formulat ei tea, tõesti, võib-olla oleks hea, kui teaks!“

Lisaks on nublul oma lugudesse-loomingusse justkui sisse kodeeritud mingi rahvalikkusmõõde või geen, et õnnestub haarata peavoolu, lennata lööklooks, samas padusüldiks muutumata. Kust see X-faktor või miski sigineb, ei tea nublu ise kosta. „Raske öelda. Ma panen kõhutunde pealt ja südamega, rohkem ei oskagi midagi öelda. Usaldan iseennast!“

Elu tasub elada

„Aga üldiselt,“ räägib nublu, “eeldab eluliste tekstide kirjutamine elu enda elamist ja avastamist. Ennast aeg-ajalt võõrasse keskkonda visata, uute inimestega kohtuda, you name it. Kui seda kõike liiga kaua teha ei saa, siis kannatab ka muusika.“ Ehk elevanditornist, stuudio sepikojast välja, olla sõprade ja perega, tšillida, olla eluga kokkupuutes, käia huvitavates kohtades. Kamraade nublul leidub ja eks ole vast neidki, kes end sinna ritta sättida sooviks, aga „eks omal ole ka radar peal, et näha, kes on kes,“ nendib ta, „ja ega päris häid sõpru pole ehk kellelgi mustmiljon.“

Kodu ja pere ja koduseinte toetus on oluline. nublu tutvustas presidendiballil üht oma noort sõsarat. Kokku on tal aga vendi-õdesid neli: isa poolt kaks nooremat venda ja ema poolt kaks nooremat õde. Vanem vend on kindlasti eeskujuks, vastutust ta tunnetab, kuigi kõigel silma peal hoidma ei pea, sest vanemad saavad kenasti oma ülesannetega hakkama.

Reis ümber maailma

Kodutunde kõrval vaimustab nublut elus laia maailma avastamine, sinna sisse jääb ka Eestis ringiliikumine. Lisaks teadmine, et ükskõik kui palju keegi ka ei üritaks, alati on siin maailmas midagi uut teha või näha või proovida. Kõlab nagu moto! Igatahes on reisihuvi viinud noormehe üle ilma kohtadesse ja olukordadesse, millest saaks kokku kirjutada paar parajalt paksu raamatut sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

nublu ütleb, et teda ei köida nädalalõpu basseinipuhkused, vaid ta tahaks ikka kuhugi kaugele mitmeks kuuks jääda. Ühelt poolt, et kohalikku elu ja inimesi tundma õppida ja lõpuks ka iseennast. Ajalugu, geograafia, maailma kultuurid on teda alati paelunud. Aga eks ilma kindla plaanita tundmatusse liikudes võib vahel ootamatu rahapuudus või ohtlikud olukorrad sind jalust lüüa ja piiripealseisse seisunditesse viia. Väljakutsetele vastuseid leides saab endastki rohkem teada. Kreeka, Barcelona, Chicago, Miami, New Orleans – kõikidest kohtadest on kogemusi, õppetunde. „Sel aastal on reisidega kuidagi väga kuival, ahistav tunne,“ märgib nublu. „Aga mujal käies saad aru, et meil siin pole väga viga midagi!“

“…tehke ikka ise ka kodutöö ära!”

Eesti elu rindejoontel

Eestis käivad nublule mõnikord pinda bürokraatia ja väiklased mured, aga suures pildis on siin hästi. Muidugi kui oleks võluvits, tõstaks ka inimeste elatustaset kahekordseks. Eesti avalikus elus on viimastel aegadel välja joonistunud vastanduvad rindejooned. Ka nublut on ühed ja teised tahtnud kaasata kampaaniatesse ja aktivistiks. „Vihkan ja väldin seda läbimõtlemata kaasajooksmist,“ märgib ta. Näiteks meie metsateemat peab ta tõsiseks teemaks, et kaaluda toetust, kuid tõsiasjad, faktid peavad sel juhul väga selged olema. Ka poliitikas üldiselt on nii, et tema VHK klassikaaslastel on praegusest valitsusest üks arvamus, aga tema Pärnumaa suguvõsas vanaonul ja vanaisal teine. „Võite pakkuda, kes keda toetab!“ nublu märgib, et nii üks kui ka teine pool on teineteist nii kurjaks mõelnud, et hea meelega tooks nad kokku! Maailm pole ju mustvalge.

Rahu- ja lepitusingel

Muusika on läbi aegade olnud ühendav jõud. Kes käinud nublu kontserdil, see on ehk märganud, et seal on igasugu rahvast. Peamiselt siiski noored, aga vanuse järgi ikka seinast seina. Samamoodi võib olla ka eri rahvusest ja vaadetega inimesi. nublu nõustub, et on erinevaid inimesi, ja märgib, et selle üle on ta mingil määral uhkegi!

Mingiks rahvajuhiks ta aga ei püri ja arvamusliidriks end siiski ei pea. „Ma ei oska küll kellelegi mingeid käske jagada. Ma ei tea ise ka ju suurt muhvigi, toimin nii, nagu süda ütleb. Aga olgu, siin üks käsk: ärge kunagi laske ühelgi räpparil või mõnel teisel meelelahutajal endale midagi käskida. Või kui lasete, siis vähemalt mitte pimesi. Tehke ikka ise kodutöö ära. Ja siis vaadake, kuhu see teid viib.“