Mis on rahatarkus? Kas see on midagi sarnast ujumisoskusega, mis võib sind säästa uppumissurmast?
Rahatarkus on teadmiste ja käitumismustrite kogum, mis heal juhul võimaldab märkimisväärselt vähendada rahaga seotud stressi. Teatud juhtudel võib see päästa ka „uppumisest.“ Võtame näite – pangahoiuselt makstakse 0%. Trammipeatuses on reklaam, kus keegi lubab maksta 12%. Kui sa tead sellist rahatarkuseterakest, et raha hind tähistab riski suurust, siis ilmselt sa oma raha mingite elukunstnike juures ära ei uputanud. 

Eestlased on eurooplasete hulgas ühed esimesed, kes likvideerisid kirjaoskamatuse. Sellegipoolest näeme, et teksti funktsionaalne mõistmine ei ole teps mitte kõigile iseenesest mõistetav. Kuidas on aga üldise finantskirjaoskusega?
Lood on kesised. Koolist väljub enamasti inimene, kes oskab teha trigonomeetrilisi lihtsustusi, kuid ei tea, misasi on liitintress või sotsiaalmaks. Jah, majandusõpe on paljudes koolides olemas, kuid selle kvaliteedis julgen ma kahelda. 

Oleme olnud iseseisev riik juba üle 32 aasta. Eestiga seonduvad edulood ajavad paljudel selja sirgu ja lõua püsti. Aga ometigi oleme järjepanu olukorras, kus fiskaalpoliitika eesmärgid lähtuvad kasinuse nõudest. Täitmata on mitmed kultuuri- ja haridusvaldkonna lubadused. Lihtsalt pole raha. Miks me sellises olukorras oleme?
Ressursid on piiratud. Ressursid on alati piiratud. Vajadused/tahtmised on alati suuremad kui ressursid. Nagu Euroopa on kenasti näidanud, on seda paratamatut asjaolu võimalik täiesti tuimalt suhteliselt pika perioodi jooksul ignoreerida. Paraku on see aga koht, kus pill tuleb tõesti pika ilu peale ning õnnetus mitte ei hüüa, kuid suisa karjub tulles. Meil on otsustatud vähemalt proovida teiste vigadest õppida ning mitte lasta olukorda „õnnetuseni.“ Keeruline on selle juures aga see, et teiste jaoks on „õnnetus“ juba käes ning arutelu selle üle, kuidas sellega arvestada, meil sisuliselt ei ole. Samuti piirdub meil intellektuaalne võimekus sellega, kuidas nutuse näoga rääkida sellest, kuidas „pirukat“ peaks ikkagi „jagama.“ Suuremat pirukat on vaja küpsetada! 

Räägime õpetajate streigiähvardustest. Võrreldes Läänemaailmaga, kus streigiteated sisustavad meediauudiseid sama tihedalt, kui ilmateated, ei ole siinmail tõelist streigilainet veel nähtud. Loomulikult – õpetajad, keda me kutsume maasoolaks ja tunnustame pidupäevadel – lähtuvad oma sisevandest (vägisi tahab tekkida paralleel Hippokratese vandega) täita oma õpetaja kohust ja jagada tarkust. Aga oleme kriisiolukorras, mis nõuab kriisi lahendamisel erakordseid meetmeid. Kas on väga rumal eeldada, et selle olukorra lahendamiseks peaks riik laenu võtma? Kas sellist kohustust ja kulu saaks kirjena sisestada riigi eelarve investeeringute lahtrisse?
Üldiselt püsikulude katmiseks laenu võtmine on halb idee. Õpetajatele lubati midagi suhteliselt konkreetselt ja nüüdseks on sellest lubadusest taganetud. Selle lubaduse täitmine ei ole tapvalt kallis, kuid eeldaks näiteks ühe teise ja laiema lubaduse täitmata jätmist. See teine lubadus on selgelt dogmaatiline ning sellest taganeta ei taheta. Ma räägin maksuküürust. Loomulikult on maksuküür vale, vastik ja halb ning tulekski kaotada – mulle aga meeldiks, kui selle kaotamise ajastuse üle oleks mingigi diskussioon.  

Konkurentsivõimeline majandus on riigi eluolu tagaja. Jah, tõsiasi, et sõltume lähinaabrite majandusedust on kujunenud juba mantraks. Seega tunnistame, et meie majandusmootori tegelik süda asub väljaspool meie endi majanduskeha. Miks see nii on? Kas välismaiste investeeringute siiameelitamisel oleks mõeldav maksuerisuste või mingite muude stiimulite kehtestamine? Tulumaksu fenomen, nagu me seda näeme, on hakanud oma aega ära elama.
Ega nii väikesel riigil nagu meie oma polegi väga palju muid võimalusi, kui olla väljaspoole suunatud, orienteeruda ekspordile ja pakkuda soodsat äritegemise keskkonda. Millekski muuks oleme me selgelt liiga väiksed. Meil ei hakka kunagi olema niivõrd olulist sisenõudlust, et seda majanduse mootoriks pidada. Lähim koht, kus millestki sellisest rääkida saab, on Poola. Ja ka seal on palju „agasid.“ Maksuerisused käivad selle äritegemise keskkonna alla ning kuigi senini suhtutakse neisse välistavalt, siis ma pakun, et olukorra halvenedes tulevad ka sellised ideed lauale. Me peame korda saama ka oma energiamajanduse, et oleks võimalik arvestada, mis energia maksab. Samuti võiks aru saada sellest, et signaalid stiilis „Vaadake kui palju pangad kasumit teenivad, võtaks neilt osa ära!“ jätavad meist maailmas ikka erakordselt halva mulje. Inimesena saan ma sellise idee taustal olevast mõttekäigust aru, kuid üldiselt eelistatakse selliseid riike investeeringute kontekstis pigem vältida, kus meelevaldselt konfiskeerima hakatakse – olgu see kui moraalne tahes.  Lisaks – kui meil siin pangakontot avada ei saa, siis ei tule mingist investeeringust siia midagi välja. Väide, et tegemist on pankade sisereeglitega, mis ei tulene otse direktiividest, ei ole tegelikult pädev. Tegemist on tõesti sisereeglitega, mille taga on aga rahapesu vastased regulatsioonid, ja nende vastu eksimise puhul võib pank jääda ilma tegevusloast või saada trahvi, mis selle panga eksistentsi vähemalt siinsel turul lõpetab. See on koht, kus regulaator peab pangandussektoriga aktiivselt koostööd tegema ja aitama leida praktilisi lahendusi. Hetkel valitsev patiseis ei luba Eestisse raha sisse, ja sellele ei paista praegu lahendust tulevat.

USA, ühe suurima riigivõlaga riik, võttis president Bideni initsiatiivil ette pretsedenditu käigu. Riik investeerib 3 triljonit majanduse elavdamiseks. Sealhulgas haridusse. Ja seda olukorras kus Ühendriikide riigivõlg on kasvanud 32,03 triljoni dollarini. 119 protsenti SKP-st. Mis see riigivõlg siis ikkagi on?
Riigivõlg on see, mis võlg ikka – tuleviku arvel elamine. Ühendriigid saavad endale lubada rohkem kui teised, sest nad on vaatamata kõigele ajaloo kõige parem rikkuse loomise masin. Samuti on nad ajaloo võimsaim sõjaline jõud. Dollar on raha ka nende jaoks, kes Ühendriike aktiivselt vihkavad. Selle tuleviku arvel elamisega on aga nii, et ühel hetkel on see tulevik käes ja siis selgub, et see tulevik on jupi vaesem, kui see oleks olnud ilma selle „ette ära elamisega.“ Selle vaesuse kohaletoimetajaks on suure riigivõla puhul tavaliselt inflatsioon. 

Eestlaste pangahoiused küündivad 12 miljardi euroni, mis täna tänu pankate poolt pakutavatele hoiuintressidele lebavad truult hoiukontodel. Mulle meenub naljaks mälestus nõukaajast, kus riik „Stalini jalarättideks“ nimetatud oblikatsioonid, ehk rahva võlakirjad, 1961. aasta Nikita Hruštsovi rahareformi käigus sisuliselt ära nullis. Minu vanemad pidasid paremaks need seinale tapeedialuseks liimida. Mõni jäi ka perealbumisse järjehoidjaks. Aga ikkagi, kas siin ei peitu üks võimalus raha investeeringuteks ringlusesse saada? Riik võiks hea protsendi vastu ja näiteks Tallinna Sadama ning Eesti Energia aktsiatega seda tagades oma rahamuresid leevendada. Lisastiimulina võiks appi võtta mingi martlaari-aegse Hüvitusfondi idee edasiarenduse. Kas see oleks väga rumal mõte?
Siit me jõuame tagasi rahatarkuseni. Miks raha lebab niisama kontodel? Sest inimesed ei tea, mis sellega ette võtta. Siin mingeid riigipoolseid samme oodata oleks minu meelest kahtlane. Jah, riik ei pea omama ettevõtteid sellises mahus nagu praegu. Jah, vähemalt nende vähemusosaluse börsile viimine on õigustatud. Aga, kui riik hakkaks kellelegi kuskil mingit tootlust garanteerima, siis hakkab minul vasak silm tõmblema. Miks peaks vähemalt kaudselt teiste maksumaksjate arvelt midagi sellist tegema? Ja miks peaks riik võlakirju rahvale müüma, kui finantsturgudelt saab seda odavamalt? Jah, hea küll, intressid jääksid siia ja bla-bla-bla, kuid sisuliselt mängitaks ühtede maksumaksjate arvelt teistele jõuluvana. Ja riik ei peaks mängima  jõuluvana. Jõuluvana pole nimelt olemas.