HIIUMAA ja BERLIINI vahel
Foto: Margus Johanson
Raul Saaremets meenutab, et kuni kooliminekuni kandis ta kleiti, arvab, et „jungle is massive“ ja on uhke, et ei karda külma. Lisaks teab Raul, mida tuleb tal veel teha, et saavutada „surematus“.

Raul Saaremets (56) on eesti muusik, DJ, Raadio 2 saatejuht ja toimetaja, kohaliku independent-muusikaskeene teerajaja ja undeground-tantsumuusika guru ja maaletooja ning plaadifirmade ja muusikafestivalide vedaja et cetera. Võite otsida Google’ist ja leiate lisaks kõiksugu tiitleid ja tunnustusi küllaga… à la legendaarne DJ, kelle playlist päästnud mitme noore hingeelu jms. Tõsijutt! Või tšekkida märksõnu Ajukaja, Pudru Kuul, Röövel Ööbik…
Räägime Rauliga aktuaalsetest teemadest, maailma lõpust, tehisarust, musast ja muidugi seksist. Hoiame kätt, eksole, elu pulsil.

Peaks alustama sõjast. Ei taha ega tohi öelda, et on juba tüütu. Esimene šokk on läbi ja mis edasi tuleb, ei tea. Lootus jääb. Aga sealt võib ilmselt väga-väga palju halba veel tulla. On sul midagi kosta? Või vaikime?
Lootusega on lood kehvad. Tunneli lõpus olev valgus on vist pigem lähenev rong. Mul on see viga, et ma oskan vene keelt ja mul on tunne, et ilma vene keelest aru saamata seda päris vene hinge ei olegi lõpuni võimalik mõista. Mõnda äsjast Youtube’i videot vaadates olen mõelnud, et kurat, parem oleks, kui ei oskaks. Ma ei näe võimalust, et Venemaa probleem laheneks enne, kui nad on käpuli maas ja anuvad, et ellu jäetaks. Nagu Saksamaa või Jaapan pärast Teist maailmasõda. Midagi head ei paista küll.

Vahepeal tundus, et ilmalõpp on käes… epideemia, sõda, hinnad, muutusi on õhus palju. Kuidas reageerisid? Keerasid põrandakütte kinni? Mõni mees läks kaitseliitu, mõni soetas relva. Mõni varus soola, vett ja tikke…
Epideemia oli mulle pigem tore – sai rahulikult Hiiumaal istuda. Mõnus ja huvitav aeg oli tegelikult. Kummaline tunne, kui tead, et absoluutselt kõik inimesed istuvad kodus. Ei mingit FOMO-t (fear of missing out, ilmajäämise kartus – toim.). Kaitseliitu ei astunud ja relvad ei ole mulle kunagi meeldinud, vastupidiselt mõnele sõbrale. Külma ma ei karda. Olen talisupleja ja väga-väga uhke selle üle. Aga kui sõtta peab minema, siis tahaks kuidagigi kasulik olla. Näiteks tõlgina. Okei, see on nüüd naljana mõeldud. Aga kui me enam nalja ei tee, siis on Venemaa juba võitnud.

Moskoviitide invasiooniga haakub läbi-murre Soome rindel. Kas tunned end turvalisemalt? Ka poegade pärast? Eks seda võib võtta ka kui Soome iseseisvumise viimast etappi. Et pole vaja põhjanaabritel enam nii palju ida suunas koogutada.
Vähemalt üks hea asi sõjaga on tõesti see, et Soome on nüüd NATO-s. On küll turvalisem olla.

Okei, let’s talk about sex! Viimasel ajal on ka transsoolisuse teema enam peavoolumeediasse jõudnud. Mitu sugu sinu arvates olemas on?
Kui täiskasvanud inimene tahab sugu vahetada, siis see on tema vaieldamatu õigus. Samas saan ma siiski aru, et naisel on kaks X-kromosoomi ja mehel on X- ja Y-kromosoom ning kui sellega mingid ärgunud inimesed vaidlema tulevad, siis on muidugi väga halvasti.

On kuulda, et läänes on kliinikutes järtsud, et teismelistest soovahetamishuvilisi noa alla võtta. Ja väiteid, et trans-buumi taga on big pharma jm suurkorporatsioonid, transhumanistid, kes hullutavad, ajavad lastele kärbseid pähe, et on moeasi. Kuis oleks, kui su poeg tuleb ja ütleb, et hei, paps, ma hakkan nüüd ikka naiseks ja olen lesbi, näiteks? Ega kätt ette ei pane ju, peaasi, et laps oleks õnnelik?
Selge see, et soovahetus on suur äri, pole mingit kahtlust. Aga lapsed jätke rahule. Ma olen ise tõestus sellest, et John Moneyl ei olnud õigus. Kuna ma olin meie pere kolmas poiss, aga ema soovis tütart, siis olin mina kuni enam-vähem kooliminekuni tüdruk. Suuremal osal tolleaegsetest fotodest olen ma kleidiga. Ja see oli jumalast fine. Ema rääkis mulle hiljem alati, et ta tahtis ju tütart. Mina jälle, et no sorry, ma ikkagi ei ole tüdruk. Mäletan, et ka oma 16. sünnipäeval olin ema ilusa Saksamaalt toodud kleidiga. Tolleks ajaks muidugi oli ta selle vastu, et ma kleidi selga panin, aga mulle meeldis teda norida. Mu ema oli väga tark ja tugev naine.
Samuti mäletan ma lapsepõlvest tüdrukuid, kelle suurim unistus oli poiss olla. Nüüd on nad uhked prouad.
Ühesõnaga, mu meelest enne täiskasvanuks saamist on igasugune soovahetusteema suur NO. Osa tiinekaid tunneb ennast oma kehas võõrana, lõikavad rinnad vms ära ja siis hiljem saavad aru, et tegelikult oli hoopis depressioon. Mega valus, keeruline ja ohtlik teema muidugi, millest kõva häälega väga rääkida ei julge.

Kas ajaga muutud pehmemaks, mõistad, selmet mõistad hukka ja tühistad midagi-kedagi?
Õigus. Mida vanemaks saad, seda raskem on kedagi tühistada. Noorena muidugi muudkui tühistaks, tean omast käest.

Poegade tegemise traditsioon läheb sinuga edasi. Sul on kaks toredat poega, üks, Marke, täiskasvanud, teine, Nikolai, alustab kooliteed. Kas on ka küsitud, et kas tütart teha ka plaanis? Või on liiga suur ökoloogiline jalajälg?
Läänemaailmas on laste ökoloogiline jalajälg tõesti meeletult suur. Kui Nikolai sündis, siis mul äkki enam vaba aega ei olnud. Vanasti oli selles mõttes lihtsam. Õnneks tütre pressure’t ei ole.

Loodusefännina Hiiumaa kodus looduse rüpes puukidega koos aega veetes oled ehk isegi märganud, et emake loodus vajab meie paremat kaitset?
Mul on pigem tunne, et suures plaanis hindab inimkond ennast natuke üle. Ma vaatan, kuidas siin Hiiumaal meri ja mets oma elu elab, siis ausalt öeldes väga ei muretse. Loodus on lõpuks ikkagi inimesest üle. Eks see natuke kurb ole, kui inimene, jumala huvitav loom iseenesest, ennast ära hävitab, aga planeet elab ju rahumeeli edasi. Targemad räägivad, et kui inimene kaob, siis tuhande aasta pärast poleks planeedil tema tegevusest mingit jälge. Jungle is massive!

Liigume loodusest inimloodule – mida tehisaru areng võib kaasa tuua? Oled lasknud tehisintellektil ehk ka musa teha?
Tehisintellekti suhtun uudishimuga. Eks ma kuulan podcast’e ka, kus AI-st räägitakse, ja see on hirmutav, aga pigem tundub ikkagi põnev. Musategemisel olen AI-d minimaalselt kasutanud, sedagi ilma suuremat sorti tulemuseta.

Musa, seda me vajame kui õhku! Muidu muutud ajaga pehmomaks, aga muusika vallas järele ei anna, oled endiselt suhtradikaalne?
Pigem jah radikaalne. Aga mitmed asjad, mis varem tundusid ebahuvitavad, on nüüd suured avastused. Näiteks JJ Cale. Ma hoidsin temast varem eemale. Ta oli ju Mark Knopfleri ja Eric Claptoni suur eeskuju. Nüüd kuulan ja avastan sealt terve imelise maailma, millel pole nende kahe mainitud igava muusikuga suurt pistmist. Paljud asjad, mis on heas seltskonnas tänapäeval suures hinnas ja hirmus uuemeelsed, on mulle igavad. Aga head musa on endiselt meeletus koguses. Igav ei hakka.

Kui moedisainerilt küsitakse, mis värvid ja lõiked moes, küsib tehisaru sult, mis musa on praegu moes. Mille järgi suvel moekalt tantsu lüüa?
Aasta tagasi oleks öelnud, et amapiano – see Lõuna-Aafrika imeline deep house’il baseeruv nõtke tantsumuusika – on kõige huvitavam asi. Hetkel nagu sellist konkreetset uut nähtust ei ole. Eesti põrandaaluses muusikas üht-teist ikka toimub. Hea albumi andis just välja Luurel Varas. Kohe-kohe ilmub Dima Diski kauaoodatud EP.

Pildimõistatus: leia Raul. Vihje, aasta oli vist 1989, Saaremets tagus trumme, seljas Soomest ostetud särk. Picture puzzle: find Raul here. A clue – the year was probably 1989 and Saaremets was banging the drums, wearing a freshly bought shirt from Finland. Foto Urmas Lange

Kuidas endal loomingulise köögipoolega on? Istud ju ikka stuudios ja krudid-mudid midagi? Veinilt kork maha ja… nagu söögitegemisegagi – sa kuskil rääkisid, kuidas sulle meeldib kokata.
Looming punnitab endiselt välja. Sinna pole midagi parata.

Kui midagi väga tahad ja meeldib teha, siis teed ja tuleb välja ka, on ju nii? Nii et vahel võib see ka teistele meeldida. Või on ikka eelduseks erakordne talent ja meeletu töö. Muidu ei maksa vaevuda?
Kui tööd ei tee, ega siis pole ka tulemust. Ma pole muidugi mingi päris muusik. Mul puuduvad oskused ja talent. Teha samas hirmsasti meeldib. Aga tõsi on ka see, et liiga suur hulk muusikuid võiks millegi mõistlikumaga tegeleda.

Ootame suve. Ja suvefestivale. Oled seotud kahe festiga, mis on ühed paremad. Neile, kes tahavad teistmoodi kui massiürrad à la õlle-grilli-läbulaat. Mägede Hääl Peipsi ääres ja Saund Hiiumaal on looduse rüpes, kuidagi õige õhustikuga. Nii esinejad kui ka osalejad hindavad erilisust. Mis motiveerib neid festivale vedama? Palju raha kokku kaabib, kust kaif tuleb? Selgita lugejale.
Eks see üks tegevusteraapia ole. Aga see tunne festivali ajal, kui kõik sujub ja mingeid suuremaid jamasid pole, on täitsa korralik kaif küll. Eks see motiveeribki. Raha teenimisega on sellel alal nii ja naa.

Saund on nüüd Suuresadamas. Kas kipub minema veel paremaks see melu?
Me loodame küll. Suuresadama on huvitav keskkond – kergelt industriaalne territoorium kauni looduse rüpes. Saund pole kunagi paikne festival olnud. Hiiumaal on häid kohti, kus festivali korraldada, mitu. Samas mitte liiga palju.

Oled oma naise Etsiga (Edith Karlson) ikka paras power couple. Sina kui klubimuusika guru, legendaarne see ja see. Ja Edith üks andekamaid ja huvitavamaid ja tunnustatud kunstnik, skulptor. Tehisaru küsib, kas võistlete ka, et kumb rohkem sulli-feimi kokku ajab? Ja presidendiballi kutseid saab? Edith läheb Veneetsia biennaalile. Kas sina vastad vääriliselt, et sind juba kutsutakse Glastonburyle?
Tehisintellektil on veel arenguruumi. Ei võistle me midagi, see oleks ikka päris tobe, kui võistleks. Teineteisele tuleb toeks olla.

Edu saladusi on koostöö ja naisega ju teetegi seda, kasvatate poega Nikolaid, vaatate koera järele, jagate autot, mis veel? Arutate omavahel asju ja ideid ning olete ka koos laval olnud. Millal pereansambel Vana taas lavasid vallutab?
Koer Kusti vananeb väärikalt ja pahuralt. Kuulmine on tal päris kehvaks jäänud. Aga meil on nüüd uus pereliige. Edithil on aastane eesti tõugu hobune. Elab Hiiumaal ja nimeks on Vilma. Suur ja uhke loom. Pole välistatud, et ronin talle kunagi selga ja hakkan ratsutama. Edith on muidugi totaalne ratsutamise hull. Loomingulisi asju natukene ikka arutame, aga Edith on nii tark ja andekas, et ega tal väga nõu vaja pole. Pigem testib ideid ja lõpuks teab ikka, mida ja kuidas tegema peab. Ega ma ise ka ei küsi nõu, kui musa teen – kui, siis ainult tehnilist poolt mõnelt targemalt.
Meie pereansambliga Vana pole viimasel ajal kahjuks liiga palju jõudnud tegeleda. Aga seda ma tean, et Kristopher Luigendi plaadifirma Sad Fun annab peagi välja Vana esimese EP „Viimne ratsu“.

Last but not least – mis on kolm suurt asja, mille tahaksid veel elus ära teha? Vanarahval oli ütlus, et mees peab istutama puu, saama poja ja ehitama maja. Palverännak pühale maale, kosmoselend, surematus?
Pojad on saadud ja maja on ehitatud. Just istutasime viljapuid. Kitsed muidugi jõudsid kohe jaole ja panid pooled nahka. Nüüd määrisime Plantskyddiga ja peaks vast safe olema… Pühal maal sai ammu ära käidud ehk siis John Peeli juures sessioonil (ansambliga Röövel Ööbik aastal 1993). Kosmoses seente abiga samuti lennatud. Nüüd oleks tõesti vaja ainult üks surematu hitt teha, siis oleks hästi.

Deal with Tallinn

Kas mäletad oma esimest Tallinnas-käiku? Lapsena, Kohtla-Järvelt bussiga? Jäätis, loomaaed?
Sugulastel käisime külas, autoga. Meelde jäi Mustamäe ABC, kus müüdi kohukesi ja viinereid.
Kangelasliku kaevuritelinna noorena unistasid vast pidevalt Eesti NSV pealinna elama kolimisest?

Ei ole Tallinnast eraldi küll jõudnud unistada. Minu esimene „suurlinn“ oli üldse Tartu, kuhu õppima läksin. Ehk siis selline soft landing. Tallinn tuli kuidagi loomulikult iseenesest.

1980ndatel käisid sangarlikult pühapäeviti bussiga edasi-tagasi pealinnas Harjumäel plaaditurul, kuni lõpuks saidki oma korteri unistuste Lasnamäel, kolm tuba. Kõik mugavused. Rõdu. Oli vägev küll! Kas käid tänapäeval vahel Lasnamäel Ümera kandis meenutusretkedel ja nostalgiaampsudel?
Noh, excuse me, kõik elasid Lasnamäel siis ju. Minu majas elas Erki Nool ja hulk teisi mitte nii tuntud sportlasi. Minu sissekäigus esimesel korrusel elas Andrus Vaarik ja tema tütar Marta. Nende juures elas vahepeal ka Kristopher Luigend oma toreda emaga. Mõned korrused ülalpool, seitsmendal vist, elas Kosmikute kitarrist Aleksander Vana. Vastasmajas elas Viire Valdma ja meie akna all parkis oma Žigulid Toomas Urb. Žiguliga kihutas õhtuti akna alt mööda ka Koit Raudsepp, kes elas mõni maja edasi, kohe arhitekt Urmas Muru kõrval. Teisel pool üle paekivikanali, kus on praegune Laagna tee, elas viiekordses majas Mati Unt, kellele käisin ukse taha kassette viimas, sest tegin ta etendustele muusikat. Ilus aeg oli.
Elad Kadriorus. Prestiižne asum, eliitpiirkond. Millised on asumi juures sinu jaoks plussid? Ja puudused? Mingit elitaarsust ma õnneks ei taju. Vaikne ja rahulik. Ühtlasi igav. Puudust tunnen väiksest baarist, kus saaks õhtul dringi võtta, kui tahtmine tuleb. Mõned kohvikud küll on, aga see pole see. Mingi jutt oli, et Kanapu Osa asemele tuleb baar, aga see seisab juba pikemat aega tühjana. Kahju.
Kuigi Kadriorus on igav, siis mõned sümpaatsed friigid ikkagi on. Näiteks aeg-ajalt näen oma tänaval meest, kes loeb kõndides raamatut, ületab teed pilku raamatult tõstmata. Vist loeb krimkasid. Teist lahedat tüüpi näen pea iga päev Kadrioru pargis poissi lasteaeda viies – tormab kiirel sammul rõõmsa näoga linna poole ja absoluutselt alati on tal õllepurk käes, hommikul kell üheksa. Teeb tuju heaks.
Pargis käin mõnikord istumas selle pingi peal, kus lapsepõlves nägin istumas kurva näo ja portfelliga Ervin Abelit. See vaatepilt oli tempel mällu.

Mis on Tallinnas hea? Mis kõlbab välismaa külalistele tutvustada?
Huvitav on see, et alati kui tulen Hiiumaalt, siis tuleb masendus peale, aga kui näiteks New Yorgist, siis imestan, kui uhke linnaruum Tallinn on – selline väike ja nunnu arusaamatu kompott. Välismaa külalised viin enamasti Põhjala Tap Roomi.

Mingid kohad aeglemiseks – kohvikud, kirikud, ostukeskused?
Meeldivad pigem tooremad kohad, nagu Burger Box, kus oli kunagi super poola kokk, või Sveta baar. Lemmikrestoran on Salt Kadriorus, aga täitsa õnnestunud koht on ka ju Viru Keskuse toidutänav. Kirikutele teeme perega korra aastas ikka tiiru peale – Nikolaile meeldib väga Jeesus Kristus, eriti ristilööduna.

Mis on hea, inimlik avalik linnaruum ja kas viimase aja muutused on õnnestunud?
Üldiselt meeldib mulle linnas seal, kus on inimesed ega ole autosid. Tallinn on nii idiootlikult jalakäijavaenulik. Vana rattasõitjana võib möönda, et mingi muutus positiivses suunas on ju toimunud. Jalakäijate tunnelid on enamasti jubedad. Viru väljaku jalakäijate tunnel näiteks – täielik Donbass.
Sa põhimõtteliselt siis elaksid pidevalt Hiiumaal, kui ei peaks pealinnas käima? Tööl, poissi koolitamas?
Elaksin küll, kui oleksin oma elu peremees. Hiiumaast on saanud minu kodu ja siin olen ma õnnelik. Ideaalis võiks linnakorter olla ikkagi mõnes suurlinnas, näiteks Berliinis. Hea lähedal käia ka. Tallinn on küll armas ja kodune, aga siiski väike ja igav.


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

SUPREME! Toivo Freeman Pilt

Kõmulise minevikuga koloriitne disainer ja stilist Toivo Freeman Pilt kinnitab, et on elus teinud kannapöörde ning on aastatetagusest üle-võlli-elust keskendunud…

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…

LAPSEPÕLVE UNISTUS ON TÄITUNUD!

Kohtume Katerina Oganjan-Pungasega tema juveeliäris Tabasalu ärikeskuses. On pärastlõuna ja Katja askeldab vaheldumisi ajakirjanikule kohvi pakkudes ja oma lasteaiast saabunud…