Kiek in de Kök, Tallinna esimene suurtükitorn (1483) ja vanalinna tuntuimaid maamärke, kõrgeim kaitsetorn (50 m) ja moskoviitide rünnakute korral linna kaitsjate vastupanusümbol Tallinna piiramistel oli pool aastat avalikkusele suletud. Nüüd on see taas avatud uuendatud, haarava ja meeliköitva sisuga.

Mustpead – „Võit või surm!“
Torni kahel esimesel korrusel saab osa linna olulise ajaloolise ühenduse, Mustpeade vennaskonna pärandist. Mustpead, kelle kaitsepühak oli tõmmu püha Mauritius, olid kaupmehesellid, esialgu vallalised ja peamiselt välismaalased, kes tänu oma kaubareisidele ehk liikuvusele tõid ka linna uusi teadmisi ja värskeid tuuli.

Nad olid linna seltskonnaelu ühed korraldajad ja tseremooniameistrid. Lisaks kaubandusele huvitusid nad kirglikult sõjakunstist, ihalesid rüütlikultuuri, korraldasid turniire ja laskevõistlusi. Mustpead osalesid 16. sajandi keskel Tallinna kaitsel moskoviitide vallutuslahingute vastu. Sõja-mehed olid väärikad nagu nende kaitsepühakki, nende moto oli „Võit või surm!“.
Kui sõjaasjad ja kaitsetegevus üha enam riigi kätte läksid, suunasid nad oma energia tuletõrjele, moodustades esimese vabatahtliku tuletõrjekomando. Tallinn oli punase kuke ohtude eest hästi kaitstud.

Väärtuslikem eksponaat
Mustpeade epitaaf, mis on maalitud 1560. aasta 11. septembri Jeruusalemma mäe lahingus langenud mustpeade mälestuseks, kujutab ühtlasi esimest pilti Tallinnast. See on varaseim visuaalne ajaloosündmuse jäädvustus meie ajaloos. Ülihinnaline maal on nüüd eksponeeritud nn kliimavitriinis. Ühtlasi näeb animeeritud filmilõigus pildi sisse mineku lugu.

Si vis pacem para bellum
Torni kõrgematel korrustel saab teada, kuidas sajandite jooksul arenesid siiani säilinud ja ainulaadse linnakindlustused. Filmid jutustavad ka, kuidas tallinlased sangarlikult moskoviitidega võitlesid ja võidud ära tõid.

Kunst ja kindlustused
Ekspositsioonis on rohkelt kunsti: graafikat, maale ja fotosid, mis jäädvustavad kindlustuste romanti-lisi vaateid. Väljapaneku relvakorrusel näeb Eesti üht uhkemat relvakollektsiooni.

Katusealune ruumipoeetika
Torni kõrgemal korrusel suurejoonelise pommikindla katuse all saab kogeda mõnusat aeglemist ja nautida linnavaateid. Kiek in de Kök tähendabki „vaata kööki“, mis algselt viitas sellele, kuidas
tornivahid said hoida silma peal vaenlase tegemistel.

Kiek in de Kök 10 fakti

Viimase hetke kannapööre!
Tulirelvade aeg hakkas kätte jõudma ja Tallinna linn palkas juba 14. sajandi lõpul teenistusse esimese suurtükimeistri. Neitsitorni ja Tallitorni all linna töökojas Marstallis mäe sees hakati valama suurtükke. Ka linna kaitsetorne ja müüri uuendati. 
Ja siis see juhtus … Tallinna esimene spetsiaalselt suurtükkidele mõeldud torn rajati 1475–1483. 
Aga oluline seik on, et esialgselt ehitati torni Tallinnale tüüpilise kolmveerandringi ehk hobuseraua moodi üldkõrgusega 16,2 m. Torni ehitus oli lõppjärgus juba 1476. aastal, kuid siis on toimunud kardinaalne muutus ja kaitserajatis otsustati teha tõeliseks hiiglaseks! Paari aastaga püstitati uus eriti kõrge ja vägev torn, mille põhikorpus oli endisest poole kõrgem (33,2 m) ning läbimõõt 17,3 m. Silinderkehandit kroonis 4,7 m kõrgune ja 18 m läbimõõduga eenduv ülaosa. 

Tõeline tulepesa!
Nii võimast torni polnud siin ega kaugemalgi keegi veel näinud! Selles oli vähemalt 27 suurtükkide laskekambrit ja 30 ava käsirelvade jaoks, seda kõike täiendas veel heiteplatvorm. 

Käis töö ja õlu koos!
Rae arveraamatu kohaselt on 1475. aastal torni ehitusele muretsetud vähemalt 450 vaati ning lähikonnas müüride ehituse juurde 70 vaati õlut ning kalja. Arvutus näitab, et kui töömehe päevanorm oli kaks toopi (u 2,4 l) jooki päevas.

Torn sauna taga, naabriks timukamaja
Esialgu nimetati torni Bolemani sauna taguseks uueks torniks. Raehärra Johann Bolemanni järgi, kes loovutas talle kuulunud sauna 1387. aastal raele tingimusel, et linna vaesed saaksid igal neljapäeval sauna tasuta. Iga saunaline pidi peale ihuharimise saama ka ühe tasuta kukli. Umbes 16. sajandi keskpaiku aga tuli torni kõrvale elama linna timukas!

Torn kasvas ja kahanes üheaegselt, aga sai ikka kõige kõrgemaks linnas!
Kiek in de Kök on praegu kõige kõrgem torn üle linna, aga polnud selline mitte pärast esialgset valmimist, vaid alles 18. sajandist!
Torn ehitati kümme meetrit kõrgemaks 17. sajandi lõpus (1693–1697) ja sellele lisati kuues korrus. Eesmärk oli siduda torn rajatava mastaapse maakindlustuste ehk bastionide vööndiga. Sestap laotati lisaks torni uue korruse ehitamisega müüride alla, alumiste kahe korruse ümber 12 meetri paksune mullakiht! Torni kõrgeim korrus sai massiivse kasematt-katuse. 
Sestpeale sai Kiek in de Kök sama kõrgeks kui Pikk Hermann ehk 45 meetrit. Vanale paekivist koonuskatusele lisati 1770. aastatel veel kaitsekatus. Seega sai torn kõrgemaks kui Pikk Hermann – ligi 50 m! Tõsi, torni täit kõrgust ei näe vaatleja täielikult veel ka praegu, sest alumisi kaht korrust ümbritseb pinnas!

Kiika kööki!
Esimest korda on kirjasõnas näha nimi Kyck in de Kaeken 1577. aastal. Praegugi käibiv Kiek in de Kök pärineb 1696. aastast. Alamsaksa keeles tähendab see „kiika kööki“. Torni kõrgelt kuuendalt korruselt võis vaadata linna piirajate tegevust nende „köögis“ ehk lähtepositsioonidel, näiteks Tõnismäel, et mida vaenlane seal teeb ja millega linnarahvast „kostitab“. Aga sõdu oli vähe ja igavlevad torni-vahid võisid piiluda ka elumajade köökidesse. 

Käis pauk ja seinas auk!
Tõsisemad tuleristsed sai torn piiramislahingutes moskoviitide vastu. Veebruaris 1577 pommitasid tsaar Ivan Julma vaenuväed torni suunas nii ööl kui ka päeval. Lõpuks tekitasid nad torni seina augu, kust „härjavanker läbi võis mahtuda“. Hiljem sein taastati ja sinna sisse müüriti kivikuulid, millega moskoviidid olid pommitanud. 
Raudkuulidest tehti kõrvale ka rist, mis mälestas lahingus hukkunud torniülemat, kingsepp Hans Schultet. 

Salapärased sammud öötundidel
Räägitakse, et tornis kummitab. Sealset kummitust pole keegi näinud, küll aga on teda korduvalt kuuldud. Täpsemalt, hilistel õhtutundidel või öösel on kuuldud, kuidas ülalt torni trepist hakkavad korraga kostma kellegi sammud. Aina allapoole jõudes ikka valjemalt. Senini on kõik kummalise sammuja käest elu ja tervisega pääsenud. Aga kohanud ei ole teda veel keegi. See võib olla ehk Hans Schulte?

Romantiline torniunistus
Torniromantikast oli haaratud ka kuulus Soome-Eesti kirjanik Aino Kallas, kes 1934. aasta suvel unistas Kiek in de Kökki elama asumisest. 
Oma mälestustes on Kallas kirjutanud: „Minu romantilist hinge valdas esialgu pilvede taha ulatuv unistus, et üüriksime linnalt paljudeks aastateks Kiek in de Köki torni, kus tollal tegutses üsna proosaline tisleritöökoda. Nautisin juba kujutlusi, kuidas ma sisustaksin oma torni, nii et sellest sünniks ühtaegu stiilipuhas ja ka kaasaegse hellitatud inimese soovidele vastav korter. Minu töötuba pidi igal juhul olema kõige ülemisel korrusel, hakkide naabruses. Sealt oleks avanenud avar vaade all asuvale linnale. Milliseid proosaballaade innustaks see koht mind kirjutama! Tööd tehes poleks vaja muud, kui jalutada ühe aknaava juurest teiseni, õilsas üksinduses nagu lossiprouad muistegi!“

Multifunktsionaalne
Torn kaotas kaitsetähtsuse 18. sajandi lõpus ja läks riigi valdusse. Seal hoiti muu hulgas ka püssirohuvaate. Alumisel korrusel oli 19. sajandi esimesel poolel aastakümneid jääkelder. 
Keiser Aleksander II andis oma ihuarsti, eestlase Philip Karelli õhutusel torni Kaarli kogudusele ja siis üürisid seal ruume raskejõustikuklubi, arhiivihoidla ja muud asutused, 1880. aastail kaaluti sinna Toompea veetorni rajamist.
Torni sõjamuuseumiks kohandamise võimalust hakati arutama 1930. aastail. Tollal oli kavas teha tornist ka pommivarjend ja seal hoitigi muuseumivarasid. Maailmasõja järel oli keldris ka vangla. Torn sai muuseumiks 1958. aastal, on sellel rajal liikunud siiani. Vahepeal, 1970. aastatel, saigi torn laiemalt tuntuks Fototornina, sest seal oli lisaks ajalooekspole palju fotonäitusi.