Eugen Habermann (1884–1944) ja Herbert Johanson (1884–1964) on arhitektuuri- klassikud, esimese Eesti Vabariigi aegsed tegijad, kellele Tallinna linnas pole võrdseid esindusobjektide hulga ega projekteerimise mahu poolest.

Viljaka tandemi arhitektuursetest vägitegudest on ilmunud värskelt raamat. Mitmed majad on tõepoolest sõbrad ja kolleegid koostöös teinud, aga päris suur osa, eriti 1930ndatel, on ka ühe mehena
loodud.

Miks nende maju 1920–1930. aastatel nii palju ehitati, seletub ka nende tähtsusega kõrgel positsioonil ametipostil. Habermann oli esimese vabariigi ajal Tallinna planeerimisarhitekt ja Siseministeeriumi Ehituspeavalitsuse juhataja (sisuliselt riigiarhitekt), Johanson aga juhtis Tallinna projekteerimisbürood, olles seega linna peaarhi-tekt. Mõlemad olid ka Eesti Arhitektide Ühingu esimehed ning kujundasid nii arhitekti positsiooni ja kuvandit Eesti ühiskonnas.

Habermanni ja Johansoni 1920.-tel – 30-tel rajatud ehitistest tuleks esimesena ja mainida ikoonilist ja igas mõtte tähtsat hoonet tollal verinoortelt arhitektidelt Toompea lossi sisemuses ehk – Riigikogu hoonet (1922)!

Seejärel Oma Kolde elamugrupp, mitmed koolimajad – Lenderi ja Ristiku, Prantsuse
lütseum, Westholmi gümnaasium, Ühisgümnaasium, teeninduskool, Kopli kunstigümnaasium… aga ka näiteks Tallinna elektrijaam, Rauaniidi vabrik, tuletõrjehoone, trammidepoo. Esimene nn
näidislasteaed Koplis! Samuti kalmistukabelid Liival ja Metsakalmistul.
Herbert Johansoni võib vast üldse nimetada Eesti 20. sajandi silmapaistvaimaks arhitektiks. Tema looming kulges 1910. aastate hilisjuugendist läbi funktsionalismi 1930. aastate esindusliku paearhitektuurini.

Südalinnas on paearhitektuuri manifestiks tuletõrjehoone (Raua 2, 1936–39), eriti selle torn, mille vormielegantsi on võrreldud keskaegse ordulossi torni Pika Hermanniga!
Habermanni ja Johanson lahkusid mõlemad Eestist suure sõja ajal, 1944. Aastal. Habermann oli oma 60. juubeli eel Tallinnast põgenikelaeval Moero, mis nõukogude lennuväe poolt 22. septembril Läänemerel põhja lasti. Legendi järgi oli ta kõigepealt aidanud neli inimest päästepaati ja siis polnud enam ise veepinnale tõusnud. Tema surnukeha jäi koos enam kui 650 saatusekaaslasega kadunuks. 1930. aastatel levis Euroopas neoklassitsism.

Johanson aga jõudis 1944. aastal Rootsi. Algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis töötas ta väheaktiivseks jäädes arhitekt Elmar Lohu juures ja läks varsti pensionile. Vanaduspäevad veetis H. Johanson lilli maalides. Suvel 1964 külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta kodumaale. Dokumentide vormistamise ajal 1964. aasta 24. novembril Herbert Johanson aga suri.
Nende tuntud ehitiste kõrval esitleb äsja ilmunud raamat ka nende vähem tuntud elamuarhitektuuri ja tüüpprojekte. Tipparhitektide loomingu nimekiri sisaldab 650 ehitist ja projekti – see on mõjuv osa meie 1920.–1930. aastate arhitektuurist.
Soovitame aga haarata raamat pihku ja sooritada linnaretki klassikute jälgedes! Et tutvuda vahetult klassikute tuntumate ehitistega.
Jalutuskäigu suundadeks:
Veerenni kvartal,
Pelgulinn, Ristiku kant
Politsei pargi ümbrus.

Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud
Karin Hallas-Murula