Kuidas Voldemorti tähed tuppa toodi
Ära tuli! Minister Andres Sutt koos kolme EASi graatsia Kadri, Liina Maria ja Heiliga. Ja muidugi Michelini-mees! Foto: Andres Sutt
Michelin Guide’i võimalikust tulekust Eestisse räägiti restoranivaldkonna ja turismimajandusega seotud inimeste hulgas juba aastaid. Räägiti ootuse, põnevuse ja õhinaga ning siis vaibus kõik sootuks.


Maailma elu ja melu lammutanud koroonakriis viis lootuse. Kuni äkki, aprillikuus, teatas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), et Michelin on Eestis ja nende restoranivalik tehakse teatavaks 25. mail.
Eestist sai Balti regioonis esimene Michelini restoranigiidiga riik ning tähed ja tunnustused on välja jagatud. Kuidas aga kulges teekond tähtedeni?

Protsessis osales hulk toetajaid ja nõuandjaid, aga põhilise töö tegid ära kolm daami EASi turismi-arenduskeskusest (rahvusvaheliselt Estonian Tourist Board): direktor Liina Maria Lepik, turismiturunduse valdkonnajuht Heili Klandorf-Järvsoo ning välismeedia ja toiduturismi juht Kadri Gröön. Pulss uuris kolmelt sangarilt, kuidas kõik õnnestus.

Kadri Gröön, Liina Maria Lepik ja Heili Klandorf- Järvsoo. Fotod: Rene Riisalu

Millal tekkis idee ja millistele nuppudele pidi vajutama, et see teoks saaks?
Heili: Idee läks idanema ilmselt ikkagi Eesti restoranide püüdlustest ja soovist Michelini restoranigiidi pääseda. Minuni jõudis see aga 2018. aasta jaanuaris, kui tolleaegne turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso mu salapäraselt oma kabinetti kutsus ja küsis: „Mis arvad, kas läheme teele?“ Mina vastasin naljatades, et no kui Michelini Eestisse saaks, siis võiks küll töö tehtuks lugeda. Neli aastat ja natuke peale nii läkski.
Kadri: Mina kohtusin nendega esimesteks mõttevahetuseks isegi natukene varem, nimelt septembris 2017, kui korraldasime Eesti saatkonnas Pariisis pressiõhtusööki Tõnis Siiguri, Matthias Dietheri ja Vladislav Djatšuk tiimidega. Esimene tõsine läbirääkimine toimus Taanis 2018 aastal.
Liina Maria: Mina saabusin protsessi kõige hiljem, sest alustasin turismiarenduskeskuse juhina alles 2020. aasta märtsis. Nagu kõigile teada, läks siis turismis päris tuliseks, sest lahvatas pandeemia. Aga ka kõiges selles hulluses ei vajanud ma pikalt moosimist ega põhjendamist, et kas peaks võitlust jätkama. Muidugi! Selles olukorras veelgi enam, sest sellist tunnustust ja restoranidele uue motivatsiooni andmist vajas Eesti nüüd rohkem kui kunagi varem. Heili ja Kadri olid teinud juba suure eeltöö, minu ülesandeks jäi rahastus purki saada.

Ilma poliitilise toetuseta (raha) poleks ilmselt olnud Michelin restoranigiidi siia tuua võimalik. Kellele kuulub suurim tänu toe eest?
Heili: Michelini jõud on selle objektiivsuses ning erasektori rahastuse ja hindamise lahususes. Et see jätkuvalt nii oleks ja et nad saaks turgude inspektsioone võimalikult anonüümselt, sõltumatult ja märkamatult eri riikides ellu viia, on vaja ka neil garanteeritud rahastust. Finišisse viis selle projekti ikkagi ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, kes mõistis, et see on võti vähemalt ühe koroonakriisis rängalt kannatada saanud turismisektori haru hoogsaks taaskäivitamiseks ning annaks lisamotivatsiooni ka väliskülastajatele Eestisse tulemiseks.
Liina Maria: Eks oli ka eelmistele valitsustele tutvustatud plaane ning ega vastu poldudki, aga eri põhjustel jäid otsused siiski ootele. Kui 2021. aasta veebruaris tuli uus valitsus, siis oli see hea võimalus tutvustada täispaketti, millega turismisektorit kriisist jalule aidata. Selle hulgas oli ka Michelini plaan, mis mängis olulist rolli. Et õigel ajahetkel oli õige plaan ja tegutsemistahet täis minister Andres Sutt. Ma arvan, et Michelini Eesti giid on üks parimaid näiteid era- ja avaliku sektori koostoimest – restoranid on teinud oma osa laitmatult ja andnud põhjuse Michelinil Eestisse laieneda, aga nemad partneriks ei sobinud. Küll aga sobisime selleks meie, kes me jagame Micheliniga ühiseid eesmärke ja väärtusi – arendada ja tunnustada kohalikku toidukultuuri. Meie ühised pingutused meid sellesse ajaloolisesse punkti tõidki.

Kuidas see teistes riikides on toiminud, kas ka mujal on pidanud restoranikultuuri toetamiseks riik oma abikäe ulatama? Oleme meie ses mõttes ehk ainulaadsed?
Liina Maria: Ainult tublidest restoranidest ei piisa siiski kusagil. Nii palju kui meie teame, on eelduseks alati see, et kõigepealt läheb Michelin koostöösse kas riigi või linna kohalike omavalitsustega ning seega peab olema huvi ja võimekus riigi või linna tasandil olemas. Leping linna või riigiga on ka üks garantiisid süsteemi sõltumatusele. Ka Michelin pakkus alguses, et ehk piirdume vaid Tallinnaga. Sellega polnud me kohe alguses nõus, teades, kui palju tublisid restorane on ka väljaspool Tallinna, kes vajaksid tunnustust ja motivatsiooni veelgi pingutada. Heameel on suur, et see otsus tõestas ennast juba esimesel aastal.


Nüüd, kus Eesti on näidanud eeskuju, kas on võimalik viia meie kogemus väljapoole, näiteks teistesse Balti riikidesse?
Heili: Mis puutub Michelini süsteemi pääsemisse, siis meil oli õnne, sest kui aastaid tagasi läbirääkimistesse asusime, siis oli Michelinil juba piisav huvi Eesti vastu. Kas neil on taoline huvi ka Läti või Leedu vastu, pole meil teada. Seega on teistele riikidele üsna raske häid soovitusi anda, kuniks Michelin pole ise huvi üles näidanud.
Liina Maria: Kogemust jagame ikka hea meelega ka naabritele ja juba on mõlema riigi huvi läinud väga suureks pärast meie uudise avalikustamist. Enne peab aga olema väga tugev toode ehk restoraniskeene piisava potentsiaaliga, et Michelin kaaluma hakkaks. Loodame, et on, aga seda peavad nad nüüd omavahel läbi rääkima.

Kuuldavasti toob Michelini restoranigiid Eestisse lisaks toidugurmaanidele kaks miljonit eurot ja täiendava lisatuluna laekub lisanduvate reisikulude kaudu 1,5 miljonit eurot. Seega laekub turismisektorile aastas täiendavalt 3,5 miljonit eurot. Aga restoranigiidi hindamissüsteemi ülevalpidamine nõuab samuti raha. Kes need kulud kannab ja kui suure rahasummaga võiks olla tegemist?
Liina Maria: Need on lepingulised summad, mida katavad need riigid ja linnad, kuhu Michelin on jõudnud. Summa on igas riigis ja linnas erinev, selle kujunemise alused räägitakse iga kord eraldi läbi. Kui öelda välja mingi arv, siis kahjustaks see järgmiste lepingute sõlmimist. Kindlasti pole summad kuidagi võrreldavad juba riigi ja kulinaariaskeene suuruse poolest – Michelini süsteemi tasud Prantsusmaal või Hispaanias on täiesti midagi muud kui Eestis. Ent ühtegi lepingut pole mõtet sõlmida, kui kasu ei ületaks tasu. Ja kasu on kumulatiivne: Eesti kui suurepärase toidu maa maine ülesehitamine pikaajaliselt ja rahvusvaheliselt, mis toob meile igal aastal juurde uusi külastusi ja korduvkülastusi ning puhast eksporditulu.

Kas Michelinil saab siin olema oma esindus?
Liina Maria: Michelinil pole kohalikku esindust, on ainult täiesti sõltumatud inspektorid, kes roteeruvad riigist riiki. Korralduslike üksikasjade ajamine ja lepingu haldamine toimub turismiarenduskeskuse kaudu.

Olete palju panustanud Michelini saabumisele Eestisse. Kui palju on see jõuvarusid kulutanud ja mida see on teile isiklikult andnud?
Heili: Paljude suurte ja aastaid läbirääkimiste faasis olevate projektidega on ilmselt nii, et sa pead uskuma ja olema valmis panustama ka teadmata, kas need sinu eluajal teoks saavad. Lisaks oli hirmus raske hoida seda kõike saladuses, mis oli vältimatu. Närvirakke ja unetunde võttis omajagu, sest mitmelgi korral oli see käeulatuses, aga ilmselt siis tähed ei soosinud. Nüüd kui Michelini giid on Eestis kohal, tunnen tohutut rõõmu ja uhkust, et Eesti restoranid on nii ägedad ja kõrgel tasemel – minu hinnangul meid tunnustati oodatust rohkem. Tunne on tõesti selline, et saan rahumeeles öelda, et praegusel hetkel on minu töö turismiarenduskeskuses tehtud.
Kadri: Michelini restoranigiidi Eestisse toomine on olnud alati osa pikemast strateegilisest toiduturismi edendamisest, millega oleme järjepidevalt tegelenud. Kui tutvustame Eestit kui suurepärast turismisihtkohta, siis keskendume kolmele põhiteemale, milleks on toit, kultuur ja loodus. Toiduteema juhina olen selle projektiga algusest peale kaasas olnud ning see on alati olnud ka meie tegevuste prioriteet. On olnud keerulisemaid hetki, aga nüüd, kui esimene saavutus on tehtud, Michelini restoranigiid on Eestis, siis jääb ainult õnnetunne. Ja rõõm jätkub, sest projekt ei ole läbi, vaid alles algab.
Liina Maria: Olles suur toidusõber ja Eesti restoranide tänulik külastaja, siis meie restoranid on inspireerinud ja motiveerinud meid läbi selle teekonna. Ka lõpus suutsid nad meid veel premeerida pingutuse eest, et tunnustusi oli rohkem, kui suutsime loota, ja need õnnelikud näod on olnud seda kõike kuhjaga väärt. Üks raskemaid pingutusi oli tõepoolest hoida seda uudist salajas nii omas organisatsioonis kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ning seetõttu kandis projekt nime, kelle nime ei tohi nimetada ehk siis Voldemort. Senimaani harjutame seda endast välja. Aga teame nüüd ka, kes oskavad riigis hästi saladust hoida ja kellega luurele minna.

Ei hakka uurima, milline on teie lemmikrestoran Eestis. Ometigi võiksite mainida ühe või kaks oma lemmikrooga mõnest restoranist. Las siis lugeja ise arvab, kus sellist head pakutakse.
Heili: Ma ei ütle kunagi ära väga hästi tehtud plangulõhest ja (rebitud) lihast. Lisaks armastan väga ka Parma pitsat.
Kadri: Proovin restorani külastades alati avastada uusi maitseid ja valida menüüst midagi, mida seal varem proovinud ei ole. Tihti valin ühe pearoa asemel kaks eelrooga, et maitseelamust suurendada.
Liina Maria: Erinevalt Heilist olen mina suur taimetoidusõber, sest taimetoidumenüü on palju põnevam ja maitsed ehedamad. Samuti olen kestlike põhimõtete austaja ja restoranid, kes seda põhimõtet minuga jagavad, saavad mu lemmikute nimekirja kergemini. Tunnustatud Fotografiska ja Põhjaka võib siit juba välja lugeda, aga mu suureks õnneks on neid palju veel. Osa said tunnustatud, osale hoian juba aasta pärast pöialt!


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

EESTI mees ja SAARE mees

Kunstnik ja DJ Tarrvi Laamann on viimastel aastatel kohe kõvasti päikesevalgust saanud! Eestis suviti olles ja talvel Jamaical. Igati väljateenintud…

PITSAT? Jah, palun!

Kas tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kellele ei meeldi pitsa? Kui pikemalt kukalt kratsida, siis ilmselt kellegi leiab. Mis salata,…

Maksimaalselt tervislikult!

Pealinna kolme kuumimat sushi kohta pidav Maksim Kartševski ütleb, et kuigi aeg heidab halastamatuid väljakutseid toiduäri pidamisele, on võimalik leida…