Sulgege korraks silmad ja püüdke vaimusilma ette manada pilt tüüpilisest Tallinna fine dining restoranist. Selle sisemus on karge ja malbe, toonid vaoshoitud ja puhtad. Siin valitsevad valge ja halli varjundid, naturaalne puit ja minimalism.

FUME
Ahtri 6, Tallinn
+372 5558 9880
https://fumeresto.ee/

Ja siis järsku – ootamatu tuulehoog lööb ukse pärani ning täidab ruumi värvide, kuldse sära, sügava musta, julgete kontrastide ning soojusega. Suchine ongi Fume.
Unustage minimalism ning põhjamaine vaib – neid ei leia te Fumest isegi tikutulega mitte. Fume on särtsakas, soe ja enesekindlalt värvikirev.
Skandinaavialiku kargusega harjunud külastajal võib sisekujundus hetkeks silme eest kirjuks lüüa, sest siin valitsevad luksuslik kuld ja must. Igati sobilikult, sest restoran asub Rotermanni Golden Gate’i ehk Kuldse Värava nime kandvas hoones.

Fume sisekujundust võiks iseloomustada kui suurlinlikku eklektikat kesk-euroopaliku Art Deco stiilis. Siin valitsevad sümmeetria, julged värvikontrastid, luksus ning kujundite korduv rütm. Viimane tuleb eriti ilmekalt esile diivanite must-kollases geomeetrilises mustris, mis õige nurga alt vaadates ühtseks tervikuks sulab. Fume on restoran, kus lisaks kõhule nuumad silmi. Kindlasti varuge tavapärasest pisut rohkem aega WC külastamiseks, sest need ruumid on omaette vaatamisväärsus. Ilmselt on Tallinnas raske leida teist „kullakambrit “, kus oleks klõpsitud nii palju selfisid.

Väide, et Fumes on kõik pisiasjadeni läbi mõeldud, ei ole lihtsalt turunduslik sõnakõlks. See tegelikult ongi niimoodi. Silmitsege kasvõi toidu laualesaabumist oodates veeklaase ja kui korraks pilgu tänavale pääraste, siis märkate, et nende kujunduses on kasutatud ehitise aknakaarte motiivi. Klaasid, millest pakutakse restorani majakokteile, on fantaasiaküllased, iga joogi jaoks erinev ning täpsem oleks neid nimetada klaas-skulptuurideks.

Kui joonistada Venni diagramm, kus üks suur ring tähendab Prantsusmaad ja teine Hispaaniat, siis kolmandaks, kahe ringi kattuvaks ühisosaks on Baskimaa. Selline ongi Fume köök: osaliselt prantsuse, osaliselt hispaania, osaliselt baski ning eksootiliseks vürtsiks pisut ülemeremaid. Siin kohtuvad bearnaise jachimichurri, jamon iberico japecorino romano, pinxtosed ja satayvardad. Kõiki neid seovad restoranile nime andnud suits, tuli, hõõguvad söed ning grill. Viimane pole mitte see tavaline roheline kuppelgrill, mis paljudes söögikohtades suitseb. Fume oma on valmistanud väga kõrgelt hinnatud Hispaania söegrillide tootja Vulcano Gres ning meie kandis on see üks suurematest.

Et Fume pakutav on mõjutatud baski köögist, saab selgeks kohe menüü alguses. Väikestest eelroogadest isuäratajateks (amuse apritif) on valikpinxtoseid ehk baskide versioon hispaanlaste tapasest. Veiseliha pinxtos (12) on ilmselt kõige lähedasem eestimaisele võileivale, sest selle põhjaks röstitud rukkileib, ning peal härjasaba, BBQ kurk ja maapähklisinep.
Kuna tuli ja suits on Fume köögi alustalad, pole ka boef tartare (22) pääsenud kergest kuumaehmatusest. Suitsukurk ja karulaugukapparid annavad lihale kerget hapet ning kartulist valmistatud väikesed krõbedikud lisavad krõmpsumat tekstuuri.Fume härjasabasupp (25) on oivaline külma ilma lohutusroog, millega tõrjuda kehasse kogunenud jahedus ja rõskus. Ports on pirakas, leem tummine ja samas siidine versioon klassikalisest prantsuse sibulasupist, mille trühvel ja pardimaks lisavad luksuslikkust.’

Kalmaaririsotto (25 ) on roog, mis tundub olevat loodud sisekujundaja näpunäiteid järgides. See on süsimustjalt dramaatiline ning samas luksuslik ja sümmeetriline taldrikutäis Itaalia köögi klassikat. Tint, rammus pecorino romano, perfektselt küpsetatud riis ja kalmaar annavad kokku toitva ja siidiselt maitseküllase terviku

Ja nüüd on paraku saabunud hetk talle pähklitükilt (26) vabandust paluda. Tall oli väga hea, kenasti küpsetatud, pehme roosaka lihaga, pohlad annavad särtsu ning Vadauvani kaste oli suurepärane, kuid paraku röövis pearoalt kogu tähelepanu üks kõrvaline tegelane. Selleks oli tallele toeks tellitud lisand – grillitud värvilised porgandid suitsumandli ja piparmündi ning karri-jogurtikastmega (8). Paberil kõlab see lihtsalt: anna porganditele törts kuuma ja klantsi ning nõrista kastet peale. Ja nii ongi. Ainult et kastmed kõlasid ja mekkisid kokku lihtsalt taevalikult ning ausalt öeldes tiirleb ühes tagumises ajusopis mõte, et järgmisel korral Fumesse sööma minnes võiks pearoa asemel võtta kolm portsu porgandeid.

Pain Perdu (12) tähendab tõlkes hukkaläinud leiba. Põhimõtteliselt on see meie oma saiavormi poolkauge gallia sugulane. On ju mõlemad road tekkinud vajadusest päästa kõvaksläinud sai. Fume Pain Perdu on valmistatud karamelliseeritud brioche’st, millele on mekiks lisatud röstitud metspähklit, magusaks vanillikastet ning rummi-rosinajäätist. See on tõeline sõltuvust tekitav magussaiapomm. Portsu suuruse kohta võiks öelda, et jagub kahele, aga pärast esimest ampsu saab selgeks, et ega ikka ei jagu küll. No ei raatsi.
Öeldakse küll, et söömine algab vaatamisest, kuid samas tuleb meeles pidada, et esimene mulje kipub olema petlik. Nii on ka San Sebastiani nime kandva baski juustukoogiga (12). Pilguga koogiviilu mõõtes kargab esimesena pähe mõte, et see näeb välja lihtne, suisa kodune. Ent tagasihoidliku välise taga peidab end kreemijas ja siidine sisu, parajalt magus ja suussulav.

Kuulumine Siiguri gruppi on juba iseenesest kvaliteedimärk. Fume on nende kuues restoran ning esimene neist, mis on leidnud koha otse südalinna pulbitseval tuiksoonel. See on restoran inimestele, kes sooviks vaheldust kombekale põhjamaisusele, ei ütle ära vürtsist, särtsust ja siinkandis vähenähtud suurlinlikust glamuurist.