Suvi on Eestis hea aeg eestlastega kohtumiseks, leiab Hispaania suursaadik Eestis härra Guillermo Corral van Damme. „Suvel näeb õnnelikke eestlasi. Talvel neid ei näe,“ lisab saadik, kellele tänavune Eesti suvi jääb töökohustuste poolest viimaseks.

Suursaadiku esimene kokkupuude diplomaatiaga oli juba pereringis. „Minu onu oli diplomaat, teadsin juba teismelisena, mida see töö tähendab,“ meenutab ta. Nii poliitika, reisimine kui ka elamine eri kultuurides huvitas teda juba varakult, nõnda liikuski kõik diplomaatia suunas. „Kui huvid saab tööga siduda ja selle eest veel makstakse, siis on see ju huvide ja töö suurepärane tasakaal,“ muheleb suursaadik.

Ülikoolis õigusteadust õppinud van Damme leiab, et tal on vedanud, sest juba 28-aastasena sai temast diplomaat. Karjäär on olnud kirev nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt: Ankara, Tansaania, Brüssel. Edasi aeg kultuurivaldkonnas Washingtonis. „See oli oluline aeg,“ ütleb suursaadik, „sest USA-s räägib 60 miljonit inimest hispaania keelt.“ Edasi ülihuvitavad tööaastad Kuubal. „Sealt saadud kogemus aitas mul paremini mõista ka Eestit,“ nendib suursaadik, sest ka saareriik hakkas just sel ajal maailmale rohkem avanema. Eesti ei olnud aga Corral van Damme jaoks täielik tabula rasa, sest ta oli eelnevalt Eestis käinud. Peale selle teadis ta Eestit Jaan Krossi raamatute kaudu, mis tõlgituna juba eelmise sajandi kaheksakümnendatel talle kättesaadavad olid.

Ilmast ja maitsetest
„Eesti kohta olin kuulnud Eesti talvest, aga üks asi on teooria ja teine, kui elad selle sees,“ rõhutab suursaadik. Ka valgete ööde tähendus sai selgeks alles juuninädalatel kohapeal. Kuigi saadik möönab, et vanemaks saades ei jää uus keel enam nii hästi külge, avastas ta eesti keelest ühe tõeliselt kauni sõna. „Avastasin enda jaoks sõna „lumi“, mis on talve kõige kaunim osa lume enda kõrval,“ ütleb ta ja nendib: „Seda on ka kerge hääldada.“ Nii et kohalik talv ei ole ühemõõtmeliselt ega ühemõtteliselt kole aeg.
Hispaanias muidugi toimub suurem osa elust väljas, tänavatel. Ka talvel! „Me istume siis tänavakohvikutes mantlites,“ muheleb ta ja tunnistab, et sellisest tänavaelust tundis ta siinses talves vahel veidi puudust. „Lapsena meeldis mulle süüa tänaval kastaneid, mille grillimissuits levis üle linna.“
Eesti maitsetest rääkides tunnistab suursaadik, et temale meeldib lõhe ja must leib. „Muhu leib on maitsev, aga seda ei saa liiga sageli süüa, sest see on magus,“ nendib saadik, kiites aga: „On väga tore, et kohalikud restoranid küpsetavad oma leiba!“ Lisaks avastas saadik siin enda jaoks värsked marjad, öeldes lisaks: „Eriti aga armastan kohalikku mett!“

Reisisoovitusi
Muidugi kutsub suursaadik eestlasi Hispaaniat avastama, sest suur maa ja aja jooksul kuhjunud eri kultuurid tekitavad uskumatult rikkaliku mitmekesisuse. Saadiku abikaasa näiteks pärineb Hispaania loodeosast Galiciast. „Seal käime igal aastal, see on eriline, ülitore paik,“ ütleb ta, isikliku soovitusena märgib ta Cádizit. „Valencia on imeline, mitte liiga väike ega liiga suur, Madridis on hea vaib, praeguseks küll aga juba turiste täis,“ nendib saadik, lisades aga, et kindlasti tuleks minna Salamancasse ja Burgosesse ning Põhja-Pamplonasse. „Kokkuvõttes on meil veidi Itaaliat, on Vahemerd, on Kanaarid ja Baleaarid, on järved ja kõrb,“ ütleb ta. Eestis on kõrgemad kohad Otepää lähedal, Hispaanias on mäed. „Ma saan hästi aru, miks eestlastele Hispaanias meeldib,“ naerab saadik.

Jääv ja muutuv
Guillermole meeldib muusika, aga ta tunnistab, et aina rohkem see, mida ta kuulas oma nooruses. Eestis leidis ta enda jaoks Arvo Pärdi loomingu, milles on igaviku mõõdet. Nii tänast päeva tunnetades kui ka tulevikku vaadates mõtleb suursaadik, et meie eluring on väga kiire: „Tundub, et aegamööda muutub kõik ühetaoliseks, kõik muutub tooteks. Kardan, et AI muudab selle veel halvemaks.“
See on midagi muud kui eri rahvusest inimeste sarnasused. Näiteks leiab ta, et ka Põhja-Hispaanias on vähe inimesi nagu Eestis, seal tegeletakse põllumajandusega ja inimesed ka räägivad vähem, on otsekohesed nagu eestlasedki!

Eesti suveniirid
Sel suvel lahkub suursaadiku Eestist. Kaasa võtab ta suurepäraseid kogemusi: „Siin olen aru saanud Eesti kultuurist, võitlusest maa ja keele eest. Võtan kaasa sõprussidemed ja mälestuse imekaunitest päikeseloojangutest. Siis on valgus palju pehmem ja muutub lausa kuldseks.“ Lemmikutest toob ta esile Eesti põhjaranniku Lahemaa, Käsmu ja Võsuga. „Isegi Narva meeldib mulle, mitte kui linn, aga see on huvitav paik külastamiseks,“ lisab ta.

Hispaanlastele meeldib siin loodus. „Maist-septembrini on kaunis aeg,“ märgib saadik. Peamiselt ju Tallinnas olles käis suursaadiks jooksmas ja jalutamas mere ääres: sadamast Piritani ja Kadriorgu. „Väga meeldiv! Viimsi on tore, Rohuneeme, Kopli. Rotermann on väga hea linnaõhkkonnaga, samuti Telliskivi loomelinnak,“ nimetab ta oma meeliskohti. Telliskivis oli tema lemmik raamatukauplus Puänt. Saadik ütleb: „Mul oli väga kahju, kui see uksed sulges. Küll väheste raamatutega poekene, see-eest väga personaalse suhtlemisega. Pood, mis ei kuulunud suurtesse kettidesse.“

Aare kaante vahel
Ka suursaadik jätab Eestisse ühe oma raamatu, mille on eesti keelde tõlkinud Kai Aarelaid. Kirjastuse Varrak välja antud teos on üks väheseid graafilisi romaane „Musta luige aare“. Selle Eesti koomiksikultuuri arendava teose kunstilise külje kujundas Paco Roco ja koos räägivad nad seiklusjutu, kuidas Hispaania sai tagasi 19. sajandi alguses uputatud laeva aarde. „Raamatu üks sõnum on, et mälestuste säilitamine on väga väärtuslik,“ ütleb selle kohta suursaadik, kes aarde enda säilitamise ajal aitas sellele kaasa kultuurinõunikuna Washingtonis.
Isiklike kogemuste pinnalt kirjutatud seiklusjutu kõrval annab Guilleramo Corral raamatus peenelt edasi ka rahvusvahelise diplomaatia argipäevarutiini ja hillitsetud glamuuri.
„Pärast lahkumist jääd ikka seotuks selle maaga, kus oled olnud mitu aastat,“ ütleb Guillermo Corral veidi mõtlikult, lisades veel: „See on meie elukutse ilus, aga ka keeruline osa.“