Melissa Mariel Korjus (27) on tuttav telesarjadest näitlejana, tegutsenud saatejuhina, koostanud menuraamatu ning tegeleb dokumetaalfilmiga. Teinud tegelikult igasugu töid ja otsi, ent oma sõnul kuulub tema süda inimeste kokkutoomisele ja kõiksugu koostegemisetele.

Lihtsalt öeldes maailma paremaks muutmisele! Võimas, kas pole? Kui mõelda, et ilma peal on palju viha ja vaenu ning asju, mis inimesi lahutavad. Ning üha enam neid, kes end üksikuna tunnevad.
Põrutame kohe loo alguses paugu ära! Ja see oleks nüüd täiesti omaette peatükk raamatus, aga märgime ära, et Mariel on sugulane 1930. lõpul filmiga “ Suur valss” kiire, kuid lühikeseks jäänud Hollywoodi tähelennu sooritanud legendaarse, pisut traagilise elulooga lauljast kuulsuse Miliza Korjusega.
Mariel on just tulnud Tallinna talve tagasi kuumast Bali džunglist seiklemast. Patareid pungil päikesega täidetud energiat.

Mis siis nüüd teoksil?
Jah, eelmise aastaga proovisin oma töölaua võimalikult puhtaks saada.
Lõpetasin ära “Ekspert eetris” saate, mida pikalt saatejuhina tegin ja “Täiuslik sõbranna” teine hooaeg sai lõpuks purki, nii et nüüd keskendun ainult “Kannapöörde” projekti edasi viimisele.
Ja teen DJ esinemisi nädalavahetusteti…Ja kuna mu pere avas Sakus väikse kohviku, siis proovin neile ka abiks olla nii palju kui võimalik. Nii et toimetusi jagub!

Kas teadsid lapsepõlves, kelleks tahad saada?
Keskkoolis oli mul kindel soov näitlemist õppima minna. Tundsin, et see on nii minu tee, sest teatriõpingud võrdusid minu jaoks inimeseks olemise avastamisega.
Sel aastal, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, ei olnud aga lavakunstikooli katseid ja Viljandi mind tol hetkel ei
kõnetanud. Mõtlesin, mis oleks veel selline eriala, mis ei oleks niivõrd spetsiifiline ja kitsas – mis hoomaks maailma ja ühiskonda laiemalt. Avastasin enda jaoks ajakirjanduse eriala. Ja minu õnneks oli valikus audiovisuaalne suund, mis tundus loominguliselt põnev ja silmiavav.

Kui mõelda aga lapsepõlve peale, on mul alati olnud teadmine, et tahan maailma jaoks midagi ära teha. Varateismelisena armastasin metsas jalutades ette kujutada, milliseid loomade varjupaiku, vanade- ja lastekodusid ma rajada võiksin, kuidas ma neid omavahel ühendaksin ja milliseid süsteeme looksin. Mul olid välja mõeldud väiksemadki detailid, kuidas miski toimib ja välja näeb.
Kuigi esinemine ja kõik loomingulised tegevused on mind alati kõnetanud, on mu suurim soov olnud maailma paremaks kohaks muuta. Ja mul on hea meel, et need alad, mis mulle meeldivad, loovad hea pinnase, mille abil ka tõsisemaid teemasid puudutada.

Oled teinud eri töid ja otsi, mis selles listis kõige ootamatum oli?
Üheks väga eriliseks tööks magistriõpingute ajal oli kutsikate hoidmine. Nägin Facebookis kuulutust, et kuldsete retriiverite pesakonnale otsitakse kedagi, kes päeval koertega tegeleks ja neid sotsialiseeriks. Olin müüdud. Kes ei tahaks imearmsate valgete karvapallidega mängimise eest taskuraha saada…
Tol hetkel ei teadnud ma aga, et see töökoht viib mind mitme järgmiseni. Nimelt töötas koerte omanik tol hetkel Piletilevis turunduskordinaatorina. Ta kutsus mind kampa ja koos lõime Youtube saateformaadi „Noor tegija“, kus sain tutvustada ja intervjueerida andekaid Eesti noori.
Hiljem tegime veel mitmeid intervjuusaateid. Sain oma intervjueerimisoskused mõnusalt proovile panna. Ja ajastus oli ideaalne. sest õppisin samal ajal Balti Filmi- ja Meediakoolis televisiooni. Nii et intervjueerimine, saadete toimetamine ja monteerimine oli minu igapäev.
Õppisin sellest kogemusest, et kuhuiganes süda kutsub, tuleb minna. Sa ei tea kunagi, kuidas üks asi teiseni võib viia. Ja teiseks sain kõrvalt jälgida ühe erilise ja inspireeriva naise karjääriredelil ronimist ja selle kõrvalt kogu muu elu majandamist. Oli palju, mida kõrva taha panna. Olen tänulik, sest mind on ägedate naisülemustega õnnistatud.

Maailm on suurtes muutustes. Poliitilistest ja majanduslikest muutustest kõiksugu globaalprobleemidest kuni tehisintellekti tulemiseni… Kuidas valmistud?
Aina enam vaatan sissepoole ja olen aru saanud, et mis iganes maailmas juhtub, asjadest pole kasu. Kui olukord läheb hapuks, saad kaasa võtta vaid iseend ja oma teadmised. Seega usun teadmiste jõudu. Soovin õppida erinevaid keeli, reisida ja inimestega päriselus kontakte luua. Ja usun sellesse, et kui oled uudishimulik, julge, avatud ja hea südamega inimene, siis misiganes elu ka ette ei veeretaks, alati leidub mingisugune väljapääs.

Seega panustan endasse. Teen kõik selleks, et mu pea oleks lahti ja hing rahulik, et keerukamatel perioodidel mitte hirmust tehtud otsuseid teha. Üks võimsamaid oskusi minu arvates on see, kui suudad ka kõige lootusetumates olukordades võimalusi näha. Ja selleks tuleb oma loomingulist mõtlemist treenida.

Ka naise elu on muutunud, eks ole, tänapäeva ühiskonnas ei mõtle naised vaid laste, koduhoiu jms peale. Milline sa oled naisena?
Naisena on tänapäeval väga huvitav elada. Olen selle üle palju mõtisklenud. Olen ülimalt tänulik, et olen sündinud Eestis. Mis sest, et elame „tänapäeval“, on siiski väga palju riike ja kultuure, kus naise roll ja võimalused on hoopis teistsugused.
Mina ise naisena olen seiklejat ja vooluga kaasaminevat tüüpi. Ma püüan endale mitte survet peale panna, ei karjääri ega ka eraelu mõistes. Ma tean, et igal asjal on oma aeg. Ja eluteed on niivõrd erinevad. Seega püüan nautida just seda kohta, kus ma praegu olen.
Mõni aasta tagasi sain aru, et hiljaks jääda ei ole kuhugi. Mida enam ma end ootustega survestan, seda rohkem ma kuhugi raamidesse kinni jään. Võimalused asuvad aga tihti seal, kuhu me esmapilgul kohe vaadata ei oska. Seega usaldan elu kulgu.
Ja lisaks on mul on olnud uhke tunne olla oma elu ja aja peremees – katsetada ihuüksi elamist, nautides oma iseseisvust. Alles hiljuti rääkis mu vanaema sõbranna loo sellest, kuidas ta ühiskonna survel mehele läks. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli üksik kolmekümnendatele liginev naine perekonna häbiplekk.
Ma olen tänulik, et mul on vabadus jagada oma elu ja teekonda just nendega, kellega soovin, kes mind inspireerivad. Ma olen saanud end läbi erinevate inimeste ja eluperioodide tundma õppida.

„Kannapöörde“ kogemus on kindlasti eriline… Mida oled sellest endal nö kõrva taha pannud, õppinud?
Need naised, kelle me raamatusse valisime, on võitlejad. Nad ei lepi vähemaga ja nad vaatavad oma hirmudele otsa. Nad on keerukatest olukordadest hoolimata säilitanud avatud südame ja soovivad teisi aidata. Juba nende läheduses viibimine andis nii palju lootust ja jõudu.

Tänapäeva ajanappuses ja pealiskaudsuses vajame aina enam sügavaid lugusid, sügavaid inimesi, inimlikkust. Sain kinnitust, et need „päris“ kangelannad pole veel kadunud.
Veel õpetas see kogemus koostegemise jõudu. Minu jaoks pole mitte midagi imelisemat, kui see, kui inimesed ühendavad hea eesmärgi nimel jõu, tulevad kokku ja loovad üheskoos. Ja kui kokku tuleb nii palju naisi, kes üksteist toetavad ja üles tõstavad, on see minu arvates maailma mastaabis midagi väga erilist.

Kuulud sa pigem nende sekka, kes kipub mugavustsoonist välja või otsid oma kohta päikese all, kus lesida ja nautida?
Ma ei oskagi öelda, kumba minus rohkem on – kas lesijat või mugavus-tsoonist väljapürgijat. Iga uus aasta on toonud seinast seina seiklusi ja väljakutseid, seega loorberitele puhkama pole ma veel saanud jääda.
Kindlasti on oma roll olnud sellel, et ma olen suur „jah“ ütleja. Mul on üsna noorest peale olnud teadmine, et kui elu mõnd uut väljakutset pakub, siis äraütlemine ja hiljem kahetsemine on palju kibedam kui mõnda aega uues ja ebamugavas olukorras olemine.

Näitled, teed filmi, tegid raamatu… Mis sulle kõige enam endale meeldib teha?
Mind köidab igasugune loominguline tegevus. Ja kui selle saab veel missioonitunde ja millegi suuremaga ühendada, siis on eriti äge.
Püüan mitte liialt mõelda konkreetsele väljundile, pigem proovin vaadata suuremalt, et millele ma siin maailmas tähelepanu tahaksin juhtida ning siis mõtlen, milliste enda oskustega ma seda ideed toetada saan. Minu süda kuulub ka inimeste kokku toomisele. Seega igasugused festivalid ja muusikalised sündmused on väga minu teema.
Sel aastal näen end dokumentaalsaadet tegemas, kirjutamas, lugusid jutustamas ja inimeste ette toomas. Vabadel päevadel armastan vintage outfit´e kokku sobitada, kollaaže meisterda, DJ-puldi taga olla ning naisi ja arhitektuuri pildistada.

DEAL WITH TALLINN
Sa pole sünnilt tallinlane, hoopis Soomes ilmale tulnud! Aga, kas mäletad oma esimest Tallinnas-käiku?
Ilmselt täiesti esimest Tallinnas-käiku ma ei mäleta, aga meenub üks kooli väljasõit Sakust Tallinnasse. Külastasime ilmselt mingisugust teatrit.
Mäletan, kuidas mu sõbranna õpetajatele enne bussi tagasiminekut teatas, et tema meiega tagasi ei sõida, vaid läheb oma ema töö juurde. Mina seepeale mõtlesin, et minu ema töötab ju ka Tallinnas, täpsemalt Tallinna Linnavalitsuses, mina lähen ka tema juurde. Aga mul ei olnud õrna aimugi, kus pool see linnavalitsus asub. Õpetaja lasigi meid esimese küsimise peale minema. Lõpuks seiklesime sõbrannaga tükk aega mööda linna ringi. Mäletan ilusaid tänavaid, rohelisi murulappe ja suurt elevust, mis mind valdas. Oli varasuvine aeg. Kuidagi ma lõpuks kohale jõudsin.

Veel mäletan, kuidas me teismeliste tüdrukutekambaga tihtipeale marsaga Tallinnasse sõitsime, et pealinnaeluga tutvust teha. Siis tundus Tallinna vanalinn täieliku võlupaigana, mille tänavatel oli põnev ära eksida. See tunne on mulle alati meeldinud, kui valid suvalise suuna ja lihtsalt kulged. Pea alati avastan midagi uut ja põnevat.

Elad nüüd Tallinnas, Kelmikülas. Kus kandis oled elanud ja kuidas hindad oma asumit?
Tallinnasse kolides jäid minu elukohad alati Kalamaja, Telliskivi ja Pelgulinna piirkondadesse. Ma ei teinud seda otsust esialgu teadlikult, sest esimene üürikodu jõudsid minuni maaklerist kasuisa kaudu. Aga peale Kalamajas elamist ei tahtnud ma sugugi sealsest vibe´ist loobuda. Nii et iga järgmine kodu nihkus küll Kalamajast veidi välja, aga alati jäin kusagile kiviviske kaugusesse.
Nii Kalamaja, Telliskivi kui ka Pelgulinna puhul on minu jaoks kõige suuremaks väärtuseks olnud rahulikud tänavad ja kõnniteed. Kuna olen pisikesest peale suur jalutaja olnud ja mul on alati seltsiliseks ka mõni koer olnud, on mulle ülioluline, et piirkond, kus elan, ei asuks hiigelsuurte autoteede vahel. Veel pean lugu mõnusatest parkidest ja inimtühjadest tänavatest suveöödel. Nii tekib hommikuse linnulaulu saatel jalutades tunne, nagu asuksid mõnes armsas Eesti väikelinnas.

On sul ka mingeid lemmikpaiku?
Minu üheks lemmikpaigaks on Lindamägi. Esiteks kõnetas mind see koht juba nime pärast, sest minu kallis vanavanaema oli Linda, aga lisaks on sealsed vaated, loodus ja looklevad teed imelised. See koht on ka ajalooliselt väga märgiline. Ma armastan seal oma koertega jalutada, ilusa ilmaga päikest nautida ja sügisel langevaid lehti vaadata.

Mis on Tallinnas puudu, mis peaks olema parem?
Mida enam ma ringi reisin, seda enam näen, kuidas inimesed külmakraadidest hoolimata kohvikutes õues istuvad. Tallinnas märkab seda üliharva. Meie kolime suve lõppedes kohe siseruumidesse. Aga õues istumisel ja koos tänavatel olemisel on mingisugune oma võlu.
Mul on hea meel, et meil on Telliskivi, kuhu inimesed lihtsalt koos aega veetma tulevad. Kes mängib pinksi, kes sõpradega murulapil kaarte, kes naudib kohvi, kes tuli terrassile veini nautima.
Tunnen, et vajame veelgi enam kohti, kus inimesed vabas õhus kokku tulevad. Ja seda niimoodi, et ei pea kohtumiseks kindlat baari või restorani välja valima.