Suvel tasub väisata Tallinna rohelisemaid linnasumeid. Seekordne soovitus on mõneti iseenesestmõistetav, aga alati meeldiv Pirita asum.

Muidugi jõuab suve jooksul läbi kammida kõik linna rohelisemad, looduslikult lummavamad kantsid: Nõmme oma allasumitega, Paljassaare või Pelguranna ja Kopli. Miks mitte põrutada laevaga Tallinna lähistele Aegna, Naissaare ja Prangli saarele? Tallinna lahe väikesaared on seda väärt!

Muide, varem on saanud südalinnast laevaga ka Piritale. Legendi kohaselt saavat vanalinna alt, näiteks Harjumäe all mitu kilomeetrit looklevatest bastioni tunnelitest ka mere all kulgeva salajase tee kaudu Pirita kloostrisse. Siiski, tõsi on siin vaid see, et tegemist on 19. sajandi algusest pärineva legendiga.
Kindlalt pääseb Piritale kesklinnast mööda nõukaajal olümpiaks ehitatud laia kahe eraldatud liiklussuunaga Pirita teed. Autoga, bussiga, aga suvel soovitaks ikka ratast või tõuksi.

Pirita asum paiknebki suuresti Pirita jõe suudmealal, elanike arvult väikseimas, Pirita linnaosas, ja on selle keskus. Muidugi, ajalooline asustuskeskus on juba kaugelt paistev selle koha tuntuim sümbol, rohkem kui 600 aastat vana Pirita klooster. Just kloostri ümbrusesse tekkis keskajal küla, mida kloostri kaitsepühaku püha Birgitta järgi hakati küll alles palju hiljem nimetama Piritaks. Vana Liivimaa suurima kloostrikompleksi varemete kõrvale kerkis 2001. aastal uus kloostrihoone koos kirikuga, kus elavad ja töötavad maailma eri paigust saabunud birgitiiniõed.

Maagiline ja maaliline
Kloostri rajamise idee pärineb juba 15. sajandi algusest. Kevadeks 1407 oli kohal kuus preestrit ja kuusteist neitsit, kes olid valmis Pühima Päästja ordu kloostrisse astuma, ning veel kaksteist meest, kes tundsid vajadust klooster üles ehitada. Maatüki kinkis kloostrile Saksa ordu. Paavst Johannes XXIII kinnitas 29. mail 1411 kõik tegevusjuhised ja privileegid. Sellega sai klooster ametliku kinnituse oma kuuluvusest ordusse ja ametlikuks nimeks Vallis Mariae (sks Mariendal, ee Maarjaorg – jõesuudme toonane nimi).

Sestpeale hakati end sisse seadma avaliku religioosse keskusena püha Birgitta vaimsuses, mille üks eesmärkidest oli ergutada vagaduse kasvu ühiskonnas. Pirita kirik pühitseti 1436. aastal püha Olavi päeval, 29. juulil. Püha Birgitta altar asus nüüd kiriku sees rahvapoolses osas. Säilmete kirst oli viidud peaaltari kõrvale, neid näidati rahvale püha Birgitta pidupäevadel.
Piritale saabunud palverändurite seas oli kõigist seisustest inimesi. Tulid nii Liivimaa ordumeister, Rootsi rüütlid kui ka aadlikud Harju-Viru rüütelkonnast ja mujalt Liivimaalt, kes ratsa, kes tõllaga. Muidugi ka Tallinna kodanikud, käsitöölised ja lihtrahvas.
Keskaja lõpuaastad olid ka kloostri ja selle kiriku õitseaeg religioose keskusena ning palverändurite hinnatud sihtkohana.
Pirita kloostri hävitasid moskoviidid 1577. aastal, mispeale lakkas ka siinne asustus, mis hakkas tasahilju taastuma alles 19. sajandi lõpust.
Augusti algul peetakse varemete vahel populaarset iga-aastast Birgitta muusikafestivali.

Kohustuslik paadisõit
Lisaks kloostrile on suvine suursoovitus paadisõit Pirita jõel. Võib võtta ka kajaki, või tallata vesijalgratast. Piki jõekäärusid liikumine on elamus, see on ju üks vanimaid inimeste liikumisviise. Kesklinna läbinud ja linnale oma elujõu andnud Härjapea jõgi suunati sada aastat tagasi lõplikult maa alla, sestsaati on Pirita jõgi linna ainuke. Silmale ja meelele on hingekosutavad jalutuskäigud maalilises jõeorus ja kaldametsades.

Muidugi on seal ka kaunis supelrand ja jahisadam. Olümpiamängude ajal 1980 peeti siin
purjeregatt, mida meenutavad nii olümpiakompeks kui ka rannahoone, mis küll nüüdseks tugevasti ümber ehitatud.

Kui on tahtmist ja jaksu, võib ühe päeva sisse veel mahutada linna kõrgeima rajatise, teletorni külastuse. Selle vahetus läheduses on botaanikaaed. Kui on huvi väisata meie kultuurilooliselt oluliste isikute hauaplatse, võib suunduda Metsakalmistule.
Kohalikele ehk on ka nostalgialaks kulgeda mööda kunagist kuulsat Pirita-Kose-Koolstrimetsa motoringrada, mis tõi omal ajal suursõitude võistlusteks kokku tuhandeid huvilisi. Sõidud lõpetati, sest ringraja tänapäevased turvanõuded oleks nõudnud liialt suurt lõivu siinse roheluse arvelt. Peaaegu veerand sajandit tagasi hukkuski rajal Rummu teel Iiri tuntud mootorrattur Joey Dunliop, kellele on pandud mälestuskivi.