Arhitektuurikriitik Karin Paulus vaatleb, kuidas kontorimööblit valmistanud Kooperaatori kolossist on võrsunud kontoreid, aga ka kortereid mahutav Vektor.

Nõukogude aja idealismi, häda sunni ja ettevõtluspüüdluste üks isevärki laps oli Eesti tarbijate kooperatiivide vabariiklik liit (ETKVL). Sisuliselt oli see juba 20. sajandi alguse koostegemistest sündunud tarbijate ühistute – mis koos kaupa hankisid ja müüsid, hiljem aina enam aga tööstuslikuma tootmisega tegelesid, näiteks valmistasid keemiatooteid ja tuletikke – keskühistu riigistatud järeltulija. Iseradu käivad üksused säilisid ja kohati osati tegutseda sünergiliselt. Tänapäevaselt väljendudes olid tuntumad kaubamärgid Orto, Kooperaator, konserve ja tuubidesse pandud kosmosetoitu teinud Põltsamaa põllumajanduskombinaat, Audru karusloomakasvandus.

Paljud ETKVL-i allüksused on siiani elujõulised, kuid praeguseks on oma toodete ja hoonetega linnapildist kadunud suurim ettevõte Kooperaator. See oli 1967. aastal asutatud, põhiliselt kontorimööblile pühendud tootmiskoondis. Kuigi palgal oli tunnustatud disainereid, eelistati tollasele ajale iseloomulikult väga sageli jäljendada välismaiseid eeskujusid. Šnitti võeti juhtkonna välisreisidelt toodud kataloogidest ja joonistati ümber fotodelt, mõned koopiad anti töösse ilmselt teadmatult. Mõneti aitas aga taoline soomepärane esteetika kaasa Eesti läänelikule kuvandile. Üldiselt domineeris Eesti mööblitööstuses puit, kuid Kooperaator sai tänu oma võrgustikule rohkem kasutada disainivõimalusi ja hakkas 1970. aastatel koostöös Ortoga tootma ka klaasplastmööblit.
Iseseisvuse taastamise järel leidsid Pärnu maantee äärses tasahilju hääbuvas hiidkompleksis kodu erinevad moekad firmad. Siiski osutus viimaks mõistlikuks ebamäärane koloss likvideerida ning uus äri- ja elumaja asemele ehitada.

Vaat et pilvelõhkujana tunduva tänavu valminud, eri kõrgusega mahtudest koosneva kompleksi on kavandanud Kadarik Tüür Arhitektid. Pärnu maantee äärde sobivalt on Vektori-nimeline hoone jõuline, ennast kehtestav, tehnitsismi ja neomodernismi rõhutav. Ometi ei puudu siitki katuseaiake (maastikuarhitekt Maarja Tüür), kus filmilikku Ameerika unistust elav kodanik saab ehk kõblata või kallimale romantilise hetke pakkuda.

Siiski on maja ümbruskond veel kõike muud kui premium-ideaal, olles vaid põnevalt kakofooniline. Raudtee ja magistraali vahele mahuvad lärmakad metallitööd, peenema rahva uued kortermajad, tsaariaegset kraami, 20. sajandi algupoole malbeid puitmaju. Tasub tõtata, sest säärane kompott jääb uuele ilule ette.