Elina Masing on mitmekülgne artist, kes laulab, tantsib, mängib, lavastab ja on just tänavu olnud esil oma suuremate filmiosatäitmistega. Aga oktoobrist jätab ta kodumaa ja põrutab ära Portugali.

Sel aastal on Elina tõesti palju jõudnud. Elinat teatakse just Valge Tüdrukuna, kes transgressiivse popp-performance’na püüne peal olles proovib lummatud publiku piiride taluvust. Suurem filmiroll oli Hanuke märtsis linastunud filmis „Biwa järve 8 nägu“ ja nüüd äsja jõudis ekraanidele uus töö mängufilmis „Emalõvi“. Võtsime Elinaga kiiresti veel enne tema Eestist ärasõitu ühendust.

Oled vist veel nii noor, et oma elukäigule väga tagasi ei vaata. Aga siiski, mis on sinu elus olnud need mängumuutvad käivitajad, mis on sind teinud selliseks nagu oled, tõuganud, juhatanud selle tegevuseni, mida teed?
Oktoobris saan 27 ja tunnen, et igapäevaelus vaatan tagasi tegelikult päris palju. Esimene käivitaja, alguses antikäivitaja, oli ehk kiusamine, mis lühikese kestuse kohta jättis minusse liiga suure jälje. Range kool oli äkki teine käivitaja, ma arvan. Sealt tekkis veel teravam arusaam kuulumise-mittekuulumise
suhtest. Sain paugust teada, et meil kõigil on midagiütlevad füüsilised kehad: osa õigemad, osa valemad ja mõned kehad ei saagi kunagi end õigemaks teha. See oli päris põhjapanev ja veider mõistmine.
Õnneks oli mul perekonna ja sõprade toel ka teadlikus suhtelisusest ning kokkuvõttes see arvatavasti viiski mu mõtted õigluse piirimaile. Tahtsin ise olla aktsepteeritud ja et sõbrad samuti oleksid, aga vihkasin seda, et keegi teine üldse neid reegleid meie eludes loob wtf. Siiani vist sütitabki seesamune vabadusvõitlus ja tahe ise oma reegleid luua.

MARKO RAAT, filmirežissöör, Eesti poolt Oscarile esitatud mängufilmi „Biwa järve 8 nägu“ lavastaja Elinast ja peaosatäitja Hanakese rollist:
Meil oli filmis osalemise kuulutus ja Elina tuli õnneks ise selle peale kohale. Kohe oli selge, et tema on Hanake. Ma teadsin Valge Tüdruku bravuurikat ja iroonilist karakterit, mille Masing oli juba selleks ajaks endast ehitanud. 
Seda huvitavam oli mängida Elinaga nüüd hoopis testsuguses registris, luua lapseea piiril olev, veel relvituks tegevalt siiras, hingestatud ja maksimalistlik karakter. Kusjuures ka kõik see on tema sees olemas, tema pärisosa, sest Elina on sündinud trikster, korraga nii õrn kui ka julm, pätt ja pühak, ropp ja võluv – kõik kange! 

Üks asi, mis on paeluv ja võluv, on see mingi vabaduse olek, sõltumatuse hoiak sinus nii püünel kui ka filmirollides … isegi kui näitleja, eks ole, on siiski ju tegelaskujuna piiratud. Sealt voogab väge! On see sinu teadlikult arendatud attitude või otse su olemusest orgaaniliselt tulvav ja tulenev?
Kui rääkida Valge Tüdruku karakterist, siis see sündis alateadlikult, otsides seda lapselikku vabadust, mida kunagi kogenud olin, iial mõtlemata, mida mingid kolmandad isikud minust arvavad. Vahepeal jõudsin täiesti vastupidisesse kohta, kus püüdsin jääda märkamatuks, seega on näitlemine
või etendamine mulle ikkagi nagu teraapia. Tahan sisukas ka olla, mitte lihtsalt egotseda vabaduse järele ega laamendada. Mul on palju öelda ka vist, ja igapäevaelus puutun kokku pigem mõttekaaslastega, seega, mis ma neile ikka näkku karjun.
Filmirollidega tundub nii, et seal on režissöörid minus oma otsitavaid karakterijooni juba näinud, mina aga püüdnud nii palju just neid endas välja tuua, kui on võimalik. Näen karakteriloomet tugipunktide otsimise ja avaldamisena. Pea küll tossab pärast tööpäevi, ju siis on teadlik tegelemine eeldustega.

Oled avalikkusele tuntud erinevate rollide kandjana, esitajana, maskikandjana. Kas su pärismina koduseinte vahel ja kamraadide keskel turvatsoonis on midagi sarnast?
Hmm, koduseinte ja kamraadide vahel ei ole sarnane vist. Laval teen oma asja. Ajaga alles sain aru, et paljud arvavad, nagu oleksin ma argielus mingi püksata huligaan või midagi sarnast. Olen väga viisakas, korralik, eeskujulik naisetütar, kuigi mulle meeldib sotsiaalsete piiridega mängelda küll.

Sul on ka Vene verd ja juuri. Kas mõlema keele vabalt valdamine annab Eestis elades pigem vabadust ja valikuid? Või võtab midagi ära?
Vene keel on selle eestlase elu palju mõjutanud, ei saa üle ega ümber. Olen suhelnud paljude inimestega, keda minu eakaaslased elus arvatavasti koha-nud pole, eriti nooremana. Nüüd on lähiringkond rohkem eestistunud. Siiski tean seinast seina rohkem Eestis elavaid inimesi, kui sõbrad näiteks. Ikka keel ainult juurde andnud. Olen väga tänulik, et kunagi mind sinna Karikakra lasteada pandi ja kodus ka mõlemas keeles minuga räägiti. Kultuuriline taust sütitab samuti palju, tulles tagasi esimese küsimuse juurde.

Oled olnud üsna hõivatud, paisanud töid ja tegemisi. Sain aru, et oktoobris tõmbad siitmailt Portugali. See ei ole vast pelgalt suve pikendus?
Suht kiire kevad-suvi on olnud tõesti. Suures osas tegelen või tegelesin albumiga. Tahtsin seda suurelt välja tuua ja sellele läks palju aega ning tööd. Praegu on käimas viimased live’d, sõidan Tallinna ja Tartu vahet ning muudkui mõtlen, et mida seekord perfol korda saata.

Märtsis esilinastus Eestis „Biwa järve 8 nägu“ ja nüüd ka „Emalõvi“. Need on kaks täiesti erakordset kogemust, polnud paar aastat tagasi veel midagi sellist teinud. Filmide väljatoomisega on seotud mõtete ja mälestuste avaldamised, suur sotsiaalmeedia-boost, sõnavõtud, kommentaarid ja nii edasi, ja nii edasi. Päris intensiivne. Aga noh, see pole nii kauakestev ega järjepidev tegutsemine, kui Valge Tüdrukuga. On ju?
Lavastasin tudengitega mais „Bakhandid“ ja drag-kunstnikega augustis „Siinpool sood“, mõlemad T2024 raames kultuuripealinnas.
Appi! Ma ei suuda mõelda vist kõigele sellele, endal tekib ahastus sellest, kui tihe aeg on olnud, kuigi olen teadlikult püüdnud tekitada endale mõttepause, mis on olnud kosutavad ja ilusad. Iseenesest kiirmoodi ja suurtootmist ma ju ei toeta, aga jällegi – tahan paljusid asju teha. Vaimselt annab muidugi ka tunda ikkagi see produktiivsus: puhkan täielikult kui on puhkus, ja töötan täielikult kui on töö. See on kuidagi ka liiga kapitalistlikuks läinud, olen väsinud.

Seepärast lähen Portugali. Olen alati tahtnud kas või natuke maitsta seda väljamaa elu, aga pole üldse saanud. Ei ole mul lemmikriiki, lemmikülikooli ega eriala, mille nimel Eestist ära minna.
Nüüd langes kõik kokku ja lennupiletidki said ostetud. Olen ootusärevil, eriti nüüd, kui pärast kohustuslikku kaheaastast pausi on Eesti riik mind uuesti kuus kuud toetamas laheda tervisekindlustuse ja mõnusa miinimumpalgaga. Olen selle siis äkki kahe töise ja rahatu aastaga ärateeninud?
Ja mis ma veel tegin sel aastal? Üks lühifilm tuli ERM-i näituse raames välja, „Lillade õuduste öö“. Ja kolmas täispikk film tuleb ka kevadel, sellega seoses toimus ka üks hull seiklus, aga sellest praegu rohkem rääkida ei tohi.
Annelinnast tuli väga lahe dokumentaalfilm, kuhu otsisin 2023. aasta suvel osalisi, soovitan uurida. „The House“, Carl Olsson.
Käisin märtsi lõpus Prantsuse–Belgia–Saksamaa-tuuril hullukeste Putan Clubiga.

Tegija! Naise elu oli vanasti kodu, köök, laste sünnitamine ja surm. Tänapäeval on ikka kõvasti enam võimalusi tegutseda ja midagi ära teha. Kas oled nõus? Või kas tead, kuidas naise positsioon võiks veel enam muutuda?
Paljud asjad vist häirivad igapäevaelus selle teema juures. Ma tahaks ikka loominguliselt kodust väljas tegutseda ega ole koduperenaise elust kunagi unistanud. Mulle on võrdsus oluline. Kui tahaksin elada 19. sajandi naise elu, siis ainult oma valikul ja täpselt senikaua, kuni ise tahan. Liiga paljud eelarvamused ja tõekspidamised on nii sügaval inimeste ajus, et vahel tunnen end lausa lootusetult. Rahvas lahmib, aga mul on oma kamraadide seas hea olla. Ma tahaks, et Eesti naised oleksid avatuse ja hulljulguse staarid, kes on abivalmid girl’s-girl’id.
Selleks tulebki meil olla niisugused nagu me oleme, mitte nurki lihvida ega ajada igaüks oma liini oma alal. Eks me kõik kohanda end natsagi vastavalt olukorrale, aga tahaks, et ka minus endas jääks alati feministlik seisukoht esiplaanile ja sotsiaalse surma hirm kuskile poti taha.
See, mida teeb Taliban, on muidugi igasuguse võimalikkuse ületanud ja tekitab pidevaid hingevalusid.

Ka Eestis pole inimesed mingite mõõdupuude järgi kunagi varem nii hästi elanud nagu praegu. Siiski on maailm praegu suht p…-s, kui märkida mitte ainult argiteadvuse väljaütlemisi, vaid ka eksperte. Kuidas oled suhestanud end muutuva maailmaga, meid mõjutavate poliitiliste (sh sõja), majanduslike nihetega?
Olen avastanud end kohas, kus ma enam ei hooma kogu toimuvat õudust. Vajan suuremat leiutamist, et luua endale vundament selle õuduse söömiseks, n-ö ettevalmistuseta enam uudiseid lugeda ei saa. Lisaks ei tea enam ka, mis uudiseid üldse uskuda ja kellele kaasa elada (oli ka ammu arvata, et nii juhtub). Tundsin end seoses Iisraeli ja Palestinaga esimest korda nagu Venemaa elanik: uudisteportaalid on valitsuse võimu all ja valitsus on liidu mõju all jne, jne ja sotsiaalmeedia räägib mulle midagi uudisteportaalide jutule vastupidist.
Teisisõnu, olen sel aastal kõike jälginud palju distantseeritumalt ja allikakriitilisemalt kui kunagi varem. See on muidugi vaid suure privilegeerituse märk.
Põhiküsimus on praegu, kas nii sitt on alati olnud või ma lihtsalt sain vanemaks ja olen teadlikum. Mõlemal juhul tahaks ükspäev ärgata ilusasse maailma, aga see lootus on vist täitsa kadunud nüüdseks. Kas lapsi sünnitatakse lootuses, et ka nemad saavad kogu elu olla nii privilegeeritud, nagu meie
praegu siin Eestis, ja puhata kogu aeg loorberitel? Olen kahjuks väga pessimistlik, ei tunne end ära.

Mida oma vaba ajaga peale hakkad?
Kui on palju vaja ringi sõita, siis jäävad kodus kõik asjad kogu aeg tegemata, pere nägemata ja naastes tuleb seda parandada. Olen proovinud tasakaalustada kasulikku ja meeldivat. Kõik lähedased tahan alati ära näha, natuke sissepoole vaadata. Lugema peaks, sõpradega midagi toredat tegema, aga ka jalutada ega voodist üldsegi mitte välja tulla …
Olen olnud looduses ja vaikuses nii palju kui võimalik, aga eks see vist olegi keeruline selle perioodilise vabaduse juures: peab just sel päeval end maksimaalselt välja puhkama, sest see on see üks vaba suvaline teisipäev ja siis peab uuesti olema produktiivne. Ja keegi siiski ei käse ka, ise ju teen seda enda jaoks … Ma ei tea, keeruline aeg on olnud.

Deal with Tallinn

Kas oled tallinlane?
Olen sündinud Tallinnas. Esimesed kümme aastat elanud Õismäel ja siis kuni Viljandi kultuuriakadeemiani Mustamäel.

Mis sulle meeldib ega meeldi Tallinnas?
Mulle meeldib loodus, väga. Kahjuks linnainimesena olen väga leim ja mul on väike (ei) metsaärevus ehk tunnen end megahästi just korrastatud looduses: park, väike puhas linnalähedane metsake, väikse inimkohaloluga veekogu juures jms. Tahan kindlasti saada ka metsikuma looduse sõbraks.
Enne ülikooli arvasin, et Tallinn ongi Eesti, aga pärast ülikooli ei tahtnud siia sugugi tagasi tulla. Tundus nii wannabe suurlinn: mitte veel piisavalt pompoosseid neoonvalguseid, aga enam ka mitte nii palju rohelust, enamik aastast on kõik hall mis hall. Kolisisin siis hoopis Viljandist Tartusse ja alles 2023. aasta septembris jälle tagasi kodulinna.

Kus kandis elad?
Suur küsimus on üürikorteri asukohaga. Paneelmajade piirkonnad ei isutanud absoluutselt, sest sealt ma ju tulen. Alati tekivad seal igast rasked mõtted, et kas see ongi minu algus ja lõpp või kuhu ma üldse selles linnas, ja kas, kuulun. Mitte, et see elukoht minu meelest üldse nii defineeriv oleks, aga toona kuidagi tundsin pettumust, et juba justkui täiskasvanuiga ja palju tööd rüganud aastaid, aga raha ikka pole: kas tõesti kolingi tagasi panelkasse? (Pere juurde panelkasse kolimine ei jõudnud isegi kaalumiseni.)
Valisin siis maksta palju palju rohkem ja elada Kadrioru lähedal väikeses ühetoalises korteris. Ei tea, kas oli ikka tark otsus, aga mere ääres ja pargis olen igal võimalusel ikka käinud. Raha pärast
ka siiski vingunud vahetpidamata …

Linn vast muutub inimsõbralikumaks, aga on selgelt veel autokeskne?
Autod mulle pigem ei meeldi ja ummikud veel vähem, vihkan neid. Väga harjumatu oli Tallinna naastes oma päevi kuidagi selle 16–18 ajavööndi järgi sättida. Võttis ka aega. Ei meeldi.
Trammid on lemmik liiklusvahend. Bussiga aga linna teise otsa sõita ei meeldi, valin alati Bolt Drive’i või tõuksi, need on mõnusad. Seal ka tõuseb jälle raha teema, aga vähemalt ma pole ikka autoomanik!
Kõige enam vist häirivad tegelt autode juures lisaks keskkonna reostamisele ikkagi nende juhid. See on vahel uskumatu: taksojuhid ja niisama kaasjuhid, nii palju ebaviisakust ning rumalaid otsuseid tee peal. Tallinna juhid ei väsi üllatamast! Sedamoodi autondus on meile kõigile nii lähedal ja samal ajal nii ohtlik. Tulgu taevas appi, reaalselt! Ja kõige hirmsam, et oma rikkumisi ei kahetseta ka.