Ajakirjal PULSS sai täis kolmeteistkümnes aastaring. Mulle tundub, et 13 on hea number. Oleme läbi aastate kajastanud linnakultuuri ja eluoluga seonduvat. Meeleolukalt ja sisukalt, kätt linnaelu pulsil hoides.

Mõni aeg tagasi tehtud Fellneri meetodil põhinev uuring näitas, et meie linna eri paigus jagataval paberväljaandel on kuni 80 000 lugejat. Teame, et seda polegi vähe, kui arvestada, et lugemisharjumised on muutunud ja info ammutamine on liikunud veebi. Eks oleme meiegi oma sisu tõstnud kättesaadavaks online’i platvormil.

Tänases heitlikus ja ärevas olukorras peame vastutustundlikult aduma, milline on meie roll selles muutuvas maailmas. Meie sisend ajakirja. See ei tähenda, et hakkame andma leheruumi poliitikutele, aga tähelepanelikele, ärksa mõtlemise, tundliku meelelaadi ja terava sõnakäsitlusega arvajale on meie veerud olnud ikka vabad avaldamiseks.

Me oleme kohustatud märkama ja reageerima, kui on ohustavaid märke meie väärtustele, demokraatiale ja inimliku keskkonna säilimisele. Täheldan süveneva ärevusega, kui palju on meie ümber siginenud viktorkingissepalikke kremlimeelseid, kes kiidavad kaasa meie naaberriigi maffiavalitsuse terroristlikule tegevusele. Vaatan sügava põlgusega, kuidas vastutustundetud poliitikud püüavad ära kasutada konjunktuurseid olukordi, muganduda vastavalt hetke “avalikule tellimusele” ning siis ikka ja jälle libisevad üle oma valimiseelsetest lubadustest. Kurvastan jälle teadmises, et mõiste „vastutus“ on kujunenud tühjaks sõnakõlksuks. Teadsin seda ju küll, jah, aga siiski – kui palju võib!

Ja kas peaksime püssi põõsasse viskama või pea liiva alla pistma? Muidugi mitte.
Meie kasutuses on relv, mida oleme kolmeteistkümne aasta jooksul enda käes hoidnud. See on SÕNA. Õige mitu sõna, kui vaja! Ja pilt juurde! Õiglastele sõnadele anname ruumi.